Viitnaga oli jälle samapalju tegu kui Kärstnas Karksi-Nuiaga.
Väike eellugu.
Ettevalmistustsükkel oli tõsine, vorm lihviti peeneks. Testvõistluste hulka kuulus näiteks Eesti Meistrivõistlused poolmaratonis, see kõlab ju oluliselt paremini kui lihtsalt "Sügisjooks", ning Tartu Rattamaraton. Järgmine aasta on sel ka hoopis kõlavam nimi: Euroopa Meistrivõistlused Maastikuratastele. Jooksuvõistlus näitas, et 21km on võimalik joosta, rattamaratonil tõestasime, et 90km on võimalik rattaga läbida. Tulemuseks mõlemal üritusel veelgi parem enesetunne ja eriliselt hea vorm.
Pärast Tartut ning Aivo ratta purunemist andis võistkonna tehnikadirektor karmi käsu kogu varustus kriitiliselt üle vaadat ning vajalikud parandused sisse viia. Selleks võeti vastu ka lisaeelarve. Järgmisel aastal saadav toetus alaliidult sõltub ju eelkõige ikka kohast edetabelis, seega on viimase osavõistluse koht oluline. Teoreetilised võimalused näitasid variante 2-7 kohani.
Stardis selgus, et kõik konkureerivad võistkonnad olid majandussurutisele vaatamata suutnud eelarvet ikka kõvast suurendada ning rääkimata varustusest viimasele etapile ka ässadest asendusliikmed starti tuua. AT Spordis Viivi uue kaardilugejana, Arealil Ott tugeva vedurina, isegi Maratonspordis oli uus noor "väle põder". Kõik lootused pandi viimasele etapile.
Ette rutates võib öelda, et meil läks aiataha nii viimane võistlus kui koht esikuues üldarvestuses. Ehk siis see kõige halvem variant võimalikest saigi teoks.
Aga võistluse käigust.
Tuim krossijooks põhjas pulsiga ei ole meie kõige kõvem osa ning stardis sai seega ettepoole imelike numbritega tegelasi, siiski ei olnud positsioon üldse mitte halb, ca 15 saime kanuu vette ja liikuma. Natuke andis kaasa ka stardieelne tutvumine "keelualaga". Esimeses punktis sai ainult jalad märjaks, teise sai juba ujuda. Valik oleks olnud ka kanuu üle tassida ja kuiva jalaga punkt tuua aga aega oleks läinud kõvasti rohkem. Edasi liikus päris hästi ja rohkem ujuma ei pidanud. Kuigi vahepeal kühveldas meist mööda veel mitu paati, olime kanuust väljudes 9 kohal.
Lisaülesanne läks kõvasti puusse, pärast kühveldamist ja kanuu mäkke tirimist tundus see kaalumise komplekt justkui sulgkerge. Ise oleks veel vähem pakkunud, Verms pakkus küll natuke rohkem aga 5m trahvi tuli. Selline trahv võtab motivatsiooni maha kui lihtsalt seistes pead vaatama kuidas tekib järjekord ja mõni tagantpoolt tulija läheb jälle ette. Pigem eelistaks lihtsalt ootamisele trahviringe(kui pea ei jaga siis peavad jalad jagama). Lisaks olin vähemalt mina kanuust tulles läbimärg ja 5 m seismist ei mõjunud ka edasisele tempole soodsalt.
Rattaetapil tegime endale arusaamatuid valikuid. Kui enamasti on me eeliseks olnud ringi mööda häid teid kihutamine siis nüüd otsustasime otse minna ja hävisime korralikult. Lisaks veel üks väike apsakas ja vahetusalasse jõudes olime suure pundi selja taga kus hüppenööriga hüppamisest kulus kauem aega selle ootamisele.
Edasi ei teagi mis siis juhtus... järved jaotati suuruse järgi ning võtsime kõik punktid ja hakkasime liikuma rattaga lõpu poole... kui avastasime, et ühe järve ääres veel käimata. Arvutasime kiiresti võimalikke trahve, võtsime siiski ka viimase punkti, kuid õnnetuseks ei olnud see ka kõige väiksem järv, ehk oleksime pidanud võtma uuesti ka juba võetud kõige väiksema järve ääres asuva punkti. Trahviks ikka 45min. Sellisteks puhkudeks on korraldajad soovitusliku varustuse hulka pannud jupi nööri, halastuseks või nii. Meil polnd sedagi kaasas ja tuli häbi nägu ees edasi sõita.
Arvestades, et nüüd oli motivatsioon täiesti kadunud ja põhjust nagu pingutamiseks väga polnudki, läks rattaetapp tagantjärgi üllatuseks veel päris hästi, 6. aeg ning kaotus laudteel kihutanud Arealile ainult 5min. Teada tuntud Soosambla rongist isegi mõned sekundid kiiremini. Protokollis see muidugi midagi ei pakkunud sest 45min trahvi teeb oma töö.
Kokkuvõtvalt kõige igavam etapp sel aastal. Kuigi konkurentsitult kõige huvitavam kanuuetapp ( mitte ainult hea loodusliku eeldusega aga ka rajavalikuga, kas teha end märjaks või tassida kanuud). Ajaliselt olematu jooksurada, mis sisaldas küll mõttetööd aga mitte orienteerumist. Ja muidugi (viimane) rattarada mille läbimiseks oli ehk 3 varianti max 5min eduga tunni kohta. Kriitika tuleb küll lihtsamalt enda ebaõnnestumise järel aga nii see asi tundus olevat.
Uue hooaja kohta ei taha veel mitte miskit öelda. Pärast rasket ja pikka hooaega lubab kogu tiim endale sel aastal 4 päeva puhkust, et motivatsioonikriisist üle saada. Ettevalmistus uueks hooajaks algab nii või teisiti. Vormi pealt otsustame, kas õpime kevadeks rulluisutamise ja köiel laskumise ka selgeks. A-rajal pidi ingleid ka nägema palju sagedamini kui B-raja eesotsas tirides.
Mõned tagasivaated
1 aasta tagasi
4 kommentaari:
lugedes kommentaare A-rajalt kui "selle aasta parim etapp" siis tekib vägisi tunne, et tahaks ka seiklustest osa saada. Peale kanuud oli ikka tõsiselt emotsioonitu ja igav etapp. See ei olnud siin avaldus A-rajaga liitumiseks vaid konkurente eksitav mõttekäik:) Viimase kahe hooaja põhjal on meil paljutki analüüsida ja treeningkavasid täiustada ehk uuel hooajal oleme kindlasti paremad kui ei eales varem. 2 hooaega järjest esimesena pjedestaalilt väljajäämine paneb ka suurimad konservatiivid mõtlema ja eesmärkides korrektuure tegema:)
inglite uisutrenn toimub reedel Kubijal. 2in1 - näeb ingleid ja saab uisutamise selgeks ;)
Soovitan soojalt A-rada. Ei kahetse siiani, et sellele üle läksin. Ja oi kui magus tunne on, kui esimest korda elus ületad hirmu piiri ja kusagilt kõrgelt kas alla laskud või muud sellist teed, mida B-rajal kunagi ei pakuta.
Kuna tempo on seal inimlikum, siis pikkust pole mõtet karta, hakake aga juba sügisest kord nädalas pikka trenni tegema ja oletegi kevadek A-mehed valmis.
Kohtumiseni järgmine aasta A-rajal!
Viivi
B-rada on kõige raskem, sest seal on nii vähe aega antud stardist finisisse jõudmisel.
A-rada on juba kergem, sest kontrollajad on tunduvalt pikemad ja seiklust rohkem.
Kuid 36h võistlus on veel eriti kerge - sinna võetakse ikka suured seljakotid, lokitangid jms kaasa.
Postita kommentaar