Xdreami kolmandat etappi tuli oodata vaid mõned päevad kauem kui iphone'i saabumist Eestisse. Kui EMT pakutavad paketid iphone'ile olid suureks pettumuseks oma kalli hinna ja pubekatele mõeldud sõnumipaketiga, siis sama ei saa öelda Xdreami raja kohta, isegi tulemuse üle ei saa viriseda.
Aga asjast ka. Stardikiirendus oli meil hea, seda olime harjutanud korduvatel treeningutel, oli jagatud ülesanded, käsuliin paigas ja kohe pärast stardipauku võis tõmbamist alustada. Stardis oli meist kiirem vaid Raidar AT Spordist aga tema pani paari meetri pärast külje maha ning liidripositsioon oli meile kindlustatud. Rattalõik jäi lühikeseks ning kanuu vahetusalasse tuli peagrupp koos. Kuigi meile on märgitud vahetusalas esimene vaheaeg, ei saa me kogu au selle segaduse eest endale võtta. Klassikud ütleks lihtsalt: sellist jama on rakse kommenteerida. Üritasime suurest pundist enne vette saada, igasugune kaardilugemine jäi tahaplaanile. B-rajakale kohaselt panime loomulikult allavoolu ajama, ikka teiste järgi. Siinkohal võiks muidugi pidada pikema loengu orienteerumise algtõdedest, põhja-lõuna suunast, kaardi ja kompassi kasutamisest, aga pigem peaks seda teguviisi psühholoogiaprofessorid arutama. Igal juhul kogu kaader B-rajal sai vales suunas sõuda päris jupikese maad. Kui olime otsa ringi pööranud, ei lõppenud kuidagi vastu tulevate kanuude armaada, tirisime kanuu välja ja panime mööda kallast vabasse vette, teisele poole stardiala. Sealt edasi esimesse punkti viis meie tee üle veehoidla. Teine punkt oli tõsine kanuu sikutamine mööda võsa, kolmas juba paadile kohasemat teed pidi, mööda jõge. Sõudjaid oli mõlemas suunas nii palju, et aru enam ei saanud kudapidi see jõgi voolab või mis positsioonil keegi võiks olla. Kui välja arvata u 5min kaotus stardisaginas siis kaunuu etapp õnnestus päris hästi.
Pärast kanuud oli rõõm esineda ujumisega. Kui Siku üritusel Võrumaal sai ilma vestita ning ilma mingi julgestuseta ujuda umbes poole pikema maa siis nüüd oli turvalisus tugevalt tagatud kuid päästevest ei libise kindlasti nii hästi kui Phelpsi NASA trikoo. Tegime olulise avastuse, et sellili oli liikuime hoopis ladusam kui rinnuli. Vesi tundus üllatavalt külm ning Verms sai ka krampe tunda.
Pärast ujumist oli tunne värske aga see minetati koheselt järgnenud jooksuetapil kus sai solgiojasid läbida kokku u 15 korda. Meie positsioon oli pärast jooksu keskpärane 14-15. Järgnenud rattaetapil kihutasime meile kohaselt suure ringi kuid tundus, et seekord oli otsevariant kiirem. Grupisõit rabasse läks enamasti Aivo vedamisel, grupp pandi eelkõige paika numbrite järgi, meil oli sel hetkel kõige väiksem (203). Ning kui keegi tiimist 206 üritas vedama minna tuli kiire korrale kutsumine tagantpoolt. Ühesõnaga nii ta läks ning rabajooksule tuli päris kõva punt korraga.
Jooksumehed me ei ole. Oli see siis nüüd soo või raba või lihtsalt pehme samblik, aga ilmselt Soosambla meestele sobis sest nemad olid juba kaugel ees. Meil ei tulnud aga jooksusammud kuidagi välja ning laugastes vajusime ka üha sügavamale. Seda etappi ei saa küll väga asjalikuks pidada, miski puänt oli justkui puudu seal rabas. Ilmselt küll rivistas see suhteliselt adekvaatselt meeskonnad füüsilise vormi järgi. Meil see puudub, seega sobivad meile rohkem kavalust nõudvad etapid.
Viimaseks rattaralliks olime samuti valmistunud hoolikalt. Odomeeter oli kalibreeritud ning GPS-i abil seadistatud näitamaks meetreid kohtunikega samas süsteemis. Hea üllatus oli aga see, et vihm ja sopp olid oma töö korralikult teinud ning peale kiiruse ei näidanud kopuuter ühtki numbrit. Siiski Aivo aparaat oli katsumusele vastu pidanud ning tema "tuules" läbisime rattaralli. "Tuules" sellepärast, et rohekm oli tegu ikka sopaga. Kuna omaette nagu ka ei jaksand vastu tuult sõtkuda siis oli ikka parem soppa sülitada ja silmi kinni hoida. Kuna rajale oli sokutatud vaid üks punkt ning legend ütles selgelt, et järgmine on vahetusalas siis meie jätsime metsaralli vahele. Kasuks tuli kogemus neljapäevakute tillurajalt, kus ka lint veetakse punkti suure kaarega läbi metsa kuid tee läheb selgelt otse. Seega 3a lapse loogikale toetudes otse finišisse, tulemuseksi rattaralli esikoht. Oli kuulda, et teistsugune teguviis ristiti "Suureks Tüngaks" Otsust toetas ka varasem kohtupraktiga, näiteks Kurgjalt.
Tõkkejooks oli juba justkui maiuspala, 4s võit konkurendi üle kindlustati elegantsete hüpetega, vt ka joonis allpool.
Peab ikka mainima, et sprindimehed me ei ole, ei saa juskui hoogu sisse ega ühtki aeglase mehe eelist ära kasutada. Kohaga esikümnes võib siiski rahule jääda, viimasel etapil on ju võimalus jälle särada. Üldarvestuses peame Soosamblaga kuidagi asjad selgeks tegema. Nende tiimi on juba sokutatud informaator, et ettevalmistusel silm peal hoida ja uuematest tehnoloogiatest info kätte saada.
PS. Järgmisel aastal kuulub kohustusliku ettevalmistuse hulka ka "Kõva mehe jooks" kus pidavat korralikult mudas roomata saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar