Rogain, Laanemetsa

Hooaja maasikas on ikka 8h mõnusat metsajooksu. Sel aastal algas rogain väikese lisaülesandega kell 1:30 öösel. Nimelt tuli lastele pidada improviseeritud loeng teemal: "magamise vajalikkusest enne pikemat spordivõistlust, minevik ja tänapäev". Auditoorium ei tahtnud siiski sel kellaajal materjali omandada ning lihtsam oli magamist jätkata teises toas. Multisportlane ei lase aga vahejuhtumitest ennast häirida ning kohal olime ikka õigel ajal, jagamise ajal. Kaarte jagati terve kotitäis ning õnneks seletati samal ajal nende otstarvet. 2tk plastikul 2tk kõvemal paberil, esmavaatlusel üsna sarnased, eristada aitas rebimistehnika. Osalesime üritusel kahekesi ilma nimisponsorita, seega A-tiimi nime all. Vermole nii pikk jooks ei istu ja meil oluliselt lõbusam kaarti lugeda ja orienteerumist õppida. Xdreamil on minu ülesandeks olnud stardis kaart võimalikult kiiresti kokku lappida ja hoolikalt ära panna, et oleks mida finšis vaadata.

Nooremale lugejale jälle selgituseks, et rogain on see üritus kus mingi kindla aja jooksul, näiteks 8h, tuleb võtta metsast võimalikult palju punkte. Varasematel aastatel me ei saanud veel mõttele hästi pihta ning tegime tugevaid rekordeid omas klassis, kõige vähem punkte läbitud kilomeetrite kohta. Kolmandat aastat osaledes hakkab kujunema miski arusaam raja planeerimisest. Kaardi alumine osa tundus meile vastuvõetavam radade ja teede poolest. Ülemine külg oli küll kenasti tihedalt punkte täis aga kuna me kumbki pole Sixten Sild, ega isegi mitte tema trennis käinud, valisime lihtsama trajektoori. Tagantjärgi tarkusena täiesti õige valik, ehk siis kui meiesugused peavad lisaks jooksmisele ka punkte otsima siis ei saa neid kuigi palju kokku. Teine teooria oli veel, et pikemaid otsi on alguses ehk kergem joosta ja pärast metsa vahel läheb niikuinii kõndimiseks üle. Aeglasema tempoga tuleb punktide otsimine paremini välja.

Me lugesime kokku kilomeetreid ning plaanisime teekonna kuni punktini 45, ehk et seal vaatab mis seis on ja kas otse koju või mingi väiksema aasaga. Sealt edasi oli aega 2,5h aga plaani ei suutnud kokku kirjutada, kõik ringid tundusid ühtmoodi viletsad ja ühesuguse punktisummaga. Nii me seal istusime ja joonistasime. Muide, kes vahepeal inglisekeelset legendi jälgis, siis punk 45 oli nimega "depressioon". Saime siiski oma jaoks plaani kokku, liikusime tagasi punkti 32 ja sealt lähemad punktid kuni finšini. Aega jäi küll lõpus üle rohkem kui 20min aga selle aja sisse ei oleks osanud planeerida ühtki punkti rohkem. Muidugi kui me oleks teadnud, et Soosambla B koondis korjab meist 1 silma rohkem, oleks ehk juba esimesed sammud kiiremini teinud.

Ega igat punkti eraldi kommenteerida ju ei jõua aga oma kogemusi saime siiski. Näiteks punkti 26 kobistasime koos Soome vanaprouadega päris hulga aega. Legendiks oli jälle "depressioon". Loo moraal: ära alahinda väikese numbriga punkte ja loe hoolega legendi. Nr5 algavad punktid oild seevastu küll kaugel aga lihtsalt leitavad. Moraal: suuri punkte ei pea kartma kui jalad kannavad. Nr 59 oleks võinud olla ju vaatetorni tipus, kes krt sinna Lätti enam satub, oleks saand ka korra vaadet nautida. Aga ilma punktita küll motivatsiooni sinna ronida ei olnud.

Rohkem nagu tarkusi ei kogunudki, peale teadmise, et ka kaheksandal tunnil võib edukalt joosta kui varem on valitud optimaalne tempo.

Kokku liikusime 49,2km (popp rogaini programm näitab distantsiks 36,5km, huvitav oleks teada mis see suhe teistel on), kulutasime kahe peale u 15000 kcal (co2 emissioon 24g/km), kütusena tarbisime geele ja batoone u 3000 kcal jagu, ülejäänu arvestasime ringi õlledeks, mida on võimalik õhtul tarbida. Võileibu ja banaane meil ei ole kombeks kaasa vedada, ikka puhtalt kontsentreeritud kalorid ja vesi.

Vaikimisi lootsime kohta 100 hulka, see sai küll kuhjaga täis, koht 58. Järgmiseks aastaks on lihtne plaani teha, 100 punkti vaja kokku korjata. Ja ongi esimene 8h treening uue hooaja ettevalmistuses tehtud nigu niuhti. Peki Tiidule infoks, et järgmise hooaja eelarves on esireal uued sokid ja enam ei pea meie koledaid paljaid jalgu nägema.

Viitna? (Kõrvemaa) xdream - veel üks rattamaraton

Viitnaga oli jälle samapalju tegu kui Kärstnas Karksi-Nuiaga.

Väike eellugu.

Ettevalmistustsükkel oli tõsine, vorm lihviti peeneks. Testvõistluste hulka kuulus näiteks Eesti Meistrivõistlused poolmaratonis, see kõlab ju oluliselt paremini kui lihtsalt "Sügisjooks", ning Tartu Rattamaraton. Järgmine aasta on sel ka hoopis kõlavam nimi: Euroopa Meistrivõistlused Maastikuratastele. Jooksuvõistlus näitas, et 21km on võimalik joosta, rattamaratonil tõestasime, et 90km on võimalik rattaga läbida. Tulemuseks mõlemal üritusel veelgi parem enesetunne ja eriliselt hea vorm.

Pärast Tartut ning Aivo ratta purunemist andis võistkonna tehnikadirektor karmi käsu kogu varustus kriitiliselt üle vaadat ning vajalikud parandused sisse viia. Selleks võeti vastu ka lisaeelarve. Järgmisel aastal saadav toetus alaliidult sõltub ju eelkõige ikka kohast edetabelis, seega on viimase osavõistluse koht oluline. Teoreetilised võimalused näitasid variante 2-7 kohani.

Stardis selgus, et kõik konkureerivad võistkonnad olid majandussurutisele vaatamata suutnud eelarvet ikka kõvast suurendada ning rääkimata varustusest viimasele etapile ka ässadest asendusliikmed starti tuua. AT Spordis Viivi uue kaardilugejana, Arealil Ott tugeva vedurina, isegi Maratonspordis oli uus noor "väle põder". Kõik lootused pandi viimasele etapile.

Ette rutates võib öelda, et meil läks aiataha nii viimane võistlus kui koht esikuues üldarvestuses. Ehk siis see kõige halvem variant võimalikest saigi teoks.

Aga võistluse käigust.

Tuim krossijooks põhjas pulsiga ei ole meie kõige kõvem osa ning stardis sai seega ettepoole imelike numbritega tegelasi, siiski ei olnud positsioon üldse mitte halb, ca 15 saime kanuu vette ja liikuma. Natuke andis kaasa ka stardieelne tutvumine "keelualaga". Esimeses punktis sai ainult jalad märjaks, teise sai juba ujuda. Valik oleks olnud ka kanuu üle tassida ja kuiva jalaga punkt tuua aga aega oleks läinud kõvasti rohkem. Edasi liikus päris hästi ja rohkem ujuma ei pidanud. Kuigi vahepeal kühveldas meist mööda veel mitu paati, olime kanuust väljudes 9 kohal.

Lisaülesanne läks kõvasti puusse, pärast kühveldamist ja kanuu mäkke tirimist tundus see kaalumise komplekt justkui sulgkerge. Ise oleks veel vähem pakkunud, Verms pakkus küll natuke rohkem aga 5m trahvi tuli. Selline trahv võtab motivatsiooni maha kui lihtsalt seistes pead vaatama kuidas tekib järjekord ja mõni tagantpoolt tulija läheb jälle ette. Pigem eelistaks lihtsalt ootamisele trahviringe(kui pea ei jaga siis peavad jalad jagama). Lisaks olin vähemalt mina kanuust tulles läbimärg ja 5 m seismist ei mõjunud ka edasisele tempole soodsalt.

Rattaetapil tegime endale arusaamatuid valikuid. Kui enamasti on me eeliseks olnud ringi mööda häid teid kihutamine siis nüüd otsustasime otse minna ja hävisime korralikult. Lisaks veel üks väike apsakas ja vahetusalasse jõudes olime suure pundi selja taga kus hüppenööriga hüppamisest kulus kauem aega selle ootamisele.

Edasi ei teagi mis siis juhtus... järved jaotati suuruse järgi ning võtsime kõik punktid ja hakkasime liikuma rattaga lõpu poole... kui avastasime, et ühe järve ääres veel käimata. Arvutasime kiiresti võimalikke trahve, võtsime siiski ka viimase punkti, kuid õnnetuseks ei olnud see ka kõige väiksem järv, ehk oleksime pidanud võtma uuesti ka juba võetud kõige väiksema järve ääres asuva punkti. Trahviks ikka 45min. Sellisteks puhkudeks on korraldajad soovitusliku varustuse hulka pannud jupi nööri, halastuseks või nii. Meil polnd sedagi kaasas ja tuli häbi nägu ees edasi sõita.

Arvestades, et nüüd oli motivatsioon täiesti kadunud ja põhjust nagu pingutamiseks väga polnudki, läks rattaetapp tagantjärgi üllatuseks veel päris hästi, 6. aeg ning kaotus laudteel kihutanud Arealile ainult 5min. Teada tuntud Soosambla rongist isegi mõned sekundid kiiremini. Protokollis see muidugi midagi ei pakkunud sest 45min trahvi teeb oma töö.

Kokkuvõtvalt kõige igavam etapp sel aastal. Kuigi konkurentsitult kõige huvitavam kanuuetapp ( mitte ainult hea loodusliku eeldusega aga ka rajavalikuga, kas teha end märjaks või tassida kanuud). Ajaliselt olematu jooksurada, mis sisaldas küll mõttetööd aga mitte orienteerumist. Ja muidugi (viimane) rattarada mille läbimiseks oli ehk 3 varianti max 5min eduga tunni kohta. Kriitika tuleb küll lihtsamalt enda ebaõnnestumise järel aga nii see asi tundus olevat.

Uue hooaja kohta ei taha veel mitte miskit öelda. Pärast rasket ja pikka hooaega lubab kogu tiim endale sel aastal 4 päeva puhkust, et motivatsioonikriisist üle saada. Ettevalmistus uueks hooajaks algab nii või teisiti. Vormi pealt otsustame, kas õpime kevadeks rulluisutamise ja köiel laskumise ka selgeks. A-rajal pidi ingleid ka nägema palju sagedamini kui B-raja eesotsas tirides.

ikstriim paides

Xdreami kolmandat etappi tuli oodata vaid mõned päevad kauem kui iphone'i saabumist Eestisse. Kui EMT pakutavad paketid iphone'ile olid suureks pettumuseks oma kalli hinna ja pubekatele mõeldud sõnumipaketiga, siis sama ei saa öelda Xdreami raja kohta, isegi tulemuse üle ei saa viriseda.

Aga asjast ka. Stardikiirendus oli meil hea, seda olime harjutanud korduvatel treeningutel, oli jagatud ülesanded, käsuliin paigas ja kohe pärast stardipauku võis tõmbamist alustada. Stardis oli meist kiirem vaid Raidar AT Spordist aga tema pani paari meetri pärast külje maha ning liidripositsioon oli meile kindlustatud. Rattalõik jäi lühikeseks ning kanuu vahetusalasse tuli peagrupp koos. Kuigi meile on märgitud vahetusalas esimene vaheaeg, ei saa me kogu au selle segaduse eest endale võtta. Klassikud ütleks lihtsalt: sellist jama on rakse kommenteerida. Üritasime suurest pundist enne vette saada, igasugune kaardilugemine jäi tahaplaanile. B-rajakale kohaselt panime loomulikult allavoolu ajama, ikka teiste järgi. Siinkohal võiks muidugi pidada pikema loengu orienteerumise algtõdedest, põhja-lõuna suunast, kaardi ja kompassi kasutamisest, aga pigem peaks seda teguviisi psühholoogiaprofessorid arutama. Igal juhul kogu kaader B-rajal sai vales suunas sõuda päris jupikese maad. Kui olime otsa ringi pööranud, ei lõppenud kuidagi vastu tulevate kanuude armaada, tirisime kanuu välja ja panime mööda kallast vabasse vette, teisele poole stardiala. Sealt edasi esimesse punkti viis meie tee üle veehoidla. Teine punkt oli tõsine kanuu sikutamine mööda võsa, kolmas juba paadile kohasemat teed pidi, mööda jõge. Sõudjaid oli mõlemas suunas nii palju, et aru enam ei saanud kudapidi see jõgi voolab või mis positsioonil keegi võiks olla. Kui välja arvata u 5min kaotus stardisaginas siis kaunuu etapp õnnestus päris hästi.

Pärast kanuud oli rõõm esineda ujumisega. Kui Siku üritusel Võrumaal sai ilma vestita ning ilma mingi julgestuseta ujuda umbes poole pikema maa siis nüüd oli turvalisus tugevalt tagatud kuid päästevest ei libise kindlasti nii hästi kui Phelpsi NASA trikoo. Tegime olulise avastuse, et sellili oli liikuime hoopis ladusam kui rinnuli. Vesi tundus üllatavalt külm ning Verms sai ka krampe tunda.

Pärast ujumist oli tunne värske aga see minetati koheselt järgnenud jooksuetapil kus sai solgiojasid läbida kokku u 15 korda. Meie positsioon oli pärast jooksu keskpärane 14-15. Järgnenud rattaetapil kihutasime meile kohaselt suure ringi kuid tundus, et seekord oli otsevariant kiirem. Grupisõit rabasse läks enamasti Aivo vedamisel, grupp pandi eelkõige paika numbrite järgi, meil oli sel hetkel kõige väiksem (203). Ning kui keegi tiimist 206 üritas vedama minna tuli kiire korrale kutsumine tagantpoolt. Ühesõnaga nii ta läks ning rabajooksule tuli päris kõva punt korraga.

Jooksumehed me ei ole. Oli see siis nüüd soo või raba või lihtsalt pehme samblik, aga ilmselt Soosambla meestele sobis sest nemad olid juba kaugel ees. Meil ei tulnud aga jooksusammud kuidagi välja ning laugastes vajusime ka üha sügavamale. Seda etappi ei saa küll väga asjalikuks pidada, miski puänt oli justkui puudu seal rabas. Ilmselt küll rivistas see suhteliselt adekvaatselt meeskonnad füüsilise vormi järgi. Meil see puudub, seega sobivad meile rohkem kavalust nõudvad etapid.

Viimaseks rattaralliks olime samuti valmistunud hoolikalt. Odomeeter oli kalibreeritud ning GPS-i abil seadistatud näitamaks meetreid kohtunikega samas süsteemis. Hea üllatus oli aga see, et vihm ja sopp olid oma töö korralikult teinud ning peale kiiruse ei näidanud kopuuter ühtki numbrit. Siiski Aivo aparaat oli katsumusele vastu pidanud ning tema "tuules" läbisime rattaralli. "Tuules" sellepärast, et rohekm oli tegu ikka sopaga. Kuna omaette nagu ka ei jaksand vastu tuult sõtkuda siis oli ikka parem soppa sülitada ja silmi kinni hoida. Kuna rajale oli sokutatud vaid üks punkt ning legend ütles selgelt, et järgmine on vahetusalas siis meie jätsime metsaralli vahele. Kasuks tuli kogemus neljapäevakute tillurajalt, kus ka lint veetakse punkti suure kaarega läbi metsa kuid tee läheb selgelt otse. Seega 3a lapse loogikale toetudes otse finišisse, tulemuseksi rattaralli esikoht. Oli kuulda, et teistsugune teguviis ristiti "Suureks Tüngaks" Otsust toetas ka varasem kohtupraktiga, näiteks Kurgjalt.

Tõkkejooks oli juba justkui maiuspala, 4s võit konkurendi üle kindlustati elegantsete hüpetega, vt ka joonis allpool.

Peab ikka mainima, et sprindimehed me ei ole, ei saa juskui hoogu sisse ega ühtki aeglase mehe eelist ära kasutada. Kohaga esikümnes võib siiski rahule jääda, viimasel etapil on ju võimalus jälle särada. Üldarvestuses peame Soosamblaga kuidagi asjad selgeks tegema. Nende tiimi on juba sokutatud informaator, et ettevalmistusel silm peal hoida ja uuematest tehnoloogiatest info kätte saada.

PS. Järgmisel aastal kuulub kohustusliku ettevalmistuse hulka ka "Kõva mehe jooks" kus pidavat korralikult mudas roomata saama.

Alar Sikk 2008

Lugu sellest, kuidas Alar Sikku ei näinud ning tiigi põhjast õlut ei leidnud.

Kuna Xdreami öisest etapist on kohe kohe ilmumas raamat ning juba varem avaldatud hulgaliselt artikleid ning arvamusi, ei ole mõtet tagantjärgi sel teemal sõna võtta. Seega anname aru järgmise etapi ettevalmistustsüklisse kuuluva võistluse teemal.

Alar Siku matkaseiklus 2008. Seiklus igal juhul, Alar Sikku ei kusagil. Kuna kogu võistlus toimub valikorienteerumisena siis on päris keeruline võrrelda tulemusi ja rajavalikuid. Meie plaan stardis oli võtta suurem osa rattapunkte, minna kanuuetapile millele järgnes juhendi järgi jooks ning jätta lõppu 2-3 rattapunkti. Stardiärevus oli aga piisavalt suur ning kui olime stardikiirenduse teinud ning jätnud seljataha vähemalt 5 konkurenti, avastasime, et liigume vales suunas. Orienteerumises on päris oluline tunda põhja-lõuna suunda ning vähemteadjale selgituseks, et kompassi punane nool näitab siiski põhja, mitte lõunasse nagu ekslikult värvi järgi võiks arvata. Kaardil on põhi üldjuhul ülevalpool, viimased uudised saaremaalt räägivad, et põhja-lõuna jooned võivad ka diagonaalis joosta. See pisike vahejuhtum sundis kiirelt strateegiat muutma ning tuli võtta 2 rattapunkti, mis esialgu oli planeeritud lõpupoole. Kui julgesime juttu teha, et ehk on võimalik läbi kütioru punktist 38 minna ka teisi rattapunkte võtma, võrdles Vermo meid irooniliselt ühe tubli konkurendiga ning selge oli, et otse me ei lähe. Seega jäi järgmiseks meile ette kanuu ning jooksuetapp.

Kanuu juures olime teisena. Tuletame ikka meelde, et valikorienteerumise puhul see suurt midagi ei näita, aga hea tunne ikka. Esimese kanuupunniga tegime igasugu trikke, raiusime läbi roostiku, katsetasime erinevaid kraaviotsi, saatsime Aivo koos konkurentidega otsingutele... kuni selgus, et olime punktist 2m kaugusel juba käinud ning oleks tarvitsenud vaid paadis korra püsti tõusta. Selle strateegia kasutas ära meie tugev konkurent sel etapil, Wilo team, meie lahkudes vaatasid korraks ringi ja punkt oligi käes. Järgmise punktiga nii libedalt ei läinud. Aivs käis koos hulga kaaslastega punki arvatava asukoha risti-põiki läbi, kuid lõpuks tuli siiski Vermo ala kaardistama saata. Samal ajal istusime roostikus koos 2/3 Wilo teamist. Arutasime Eesti seiklusspordi mineviku ja tänapäeva üle, tõime kohapeal paralleele Kärstna kandi rabadega, võrdlesime treeningplaane ning lubasime järgmises punktis jälle kokku saada. Vermo oli jõudnund ala kaardistada ning veendunud, et punkti ei ole, asusime teele järgmisse punni. Justkui muuseas põikasime veel korra kaldale, stiilis: "vaatame mis need siin teevad" ikka seesama Wilo, ning 10s pärast oli punkt käes. Ei olnud päris õige koha peal, aga protesteerima ei hakanud ja mõtlesime, et elu on ikka seiklus. Enne kanuu lõppu tuli vastu Maratonsport, kes tervitas meid kui konkurente. See tõstis esialgu enesehinnangut, kuid kui nad meist jooksurajal möödusid ning teavitasid, et neil veel 2 rattapunkti võtta siis oli selge, et täna konkurentsi me ei paku.

Jooksuetapilt oli vast elevust tekitavam punkt pandud Kütioru suusanõlva tippu. Orienteerujad rääkisid midagi orvandist aga legendi järgi oli täiesti selge, et seost tuleb otsida suusatajaga. Slaalomis oleme tugevad, tundsime suusataja pildi kohe ära ning selle punktiga ei teind viga rohkem kui ehk pool tundi. Siinkohal peab jälle meelde tuletma, et orienteeruja jaoks on tähtsaim info allikas kaart, millega kontakti saavutamine toob edu. Meil õnnestus kenasti ühest punktist mööda kõndida teadmata, et me selle koha peal oleme. Seda suurem oli aga äratundmisrõõm sinna punkti tagasi tulles. Asi läks meie jaoks põnevamaks kui Aivsil hakkasid jalad krambitama, ees seisis aga korralik ujumisetapp, kogenud triatlonistina võiks pakkuda selle pikkuseks u 350m. Ajasime sisse hulgaliselt geele ja vedelikke ning võtsime ujumise siiski ette. Ringi jooks oleks tähendanud vähemalt 5 min hävingut, meie tempo juures ilmselt enamgi. Ujumine õnnestus suurepäraselt, Aivsil viimastel meetritel jalad sirgu.

Edasine võistlus ei pakkunud palju emotsioone, tõime jälle paralleele Kärstna hommikuga kui oled rajal olnud 2h kauem kui plaanisid. Grupisõidus õnnestus lahti rebida 2-3 tiimist. Viimase punktiga siiski kavaldati meid üle ning ujumine läks meil pikemaks. Olime ka vist ainuke tiim kes käis punktis kolmekesi, ujuda meile meeldib. PS, Aivsil õnnestus enne veel rattaga salto visata (vt joonis), varem näinud seda ainult Värniku esituses ja tagurpidi, aga vaatepilt oli hea. Luud kondid terved aga krambid kimbutasid.

Lõpus lisaülesanne, kus tuli määrata ringikujulise ratta-ala pindala. Aivsi kella järgi oleks selle ehk täpselt ka paika pannud kuid Vermo kogenud silm hindas juba eemalt mäe otsast selle läbimõõduks 25m (abiks oli siiski ka pika sammuga konkurent, pika sammuga seepärast, et õige oli 27m). Kuna kohutavat rebimist rajal ei olnud siis õnnestus veel matemaatika ka üsna hästi, vastuseks pakkusime 450m2 (ringi pindala valem on pii x r², finišis võis kuulda erinevaid matemaatilisi tõlgendusi mis olid ilmselt tingitud ikka liiga kõrgest pulsist ja/või vähestest vee ja toiduvarudest).

Finišis olime neljandana, mis andis meeste arvestus veel kolmanda koha. Küll ei tee au segavõistkonnale kaotamine kui tegu ei ole vähemalt AT-spordi tiimiga. Saun oli soe, tiigis vesi ka soe. Legend räägib, et tiigi põhjast pidi õlut leidma, leidsime hoopis külmkapist aga maitses ikka hästi. Auhinnaks sai veel 2 sixpäkki, rasked ajad pidid olema, kõigile ei jagu. Lisaks saiapätsi ja loomulikult diplomi ja karika. Maratonspordi mehed viisid oma kaasatoodud auhinnad koju tagasi, aga nagu öeldi, kes võis arvata, et nemad võidavad:)

Arvestades asjaolu, et Aivs oli ühest kõrvast kurt, tundis viimati krampe keskkooli ajal ning teised olid lihtsalt väsinud, võib tulemusega rahule ikka jääda. Saime hea treeningu ning ülevaate vormist, mis oli vilets. Järgmine aasta jälle, äkki näeb siis ka kes see Alar Sikk on.. Järgmiseks aga Paide Xdream. Treeningkava ning testvõistlusi veel konkurentidele ei avalda. Sellest hiljem.

Bloog

Publiku, fännklubi ja konkurentide tungival soovil peame andma aru oma multispordi tegemistest. Eelkõige tahavad kõik teada mis siis ikkagi juhtus ning kus tehti seekord viga, sest poodiumi kõrgeimale astmele pole seni jõudnud. Aadressi järgi jõudsid ära arvata meie ambitsiooni, aastal 2012 Londoni multispordi olümpiale jõuda. Tiimi nime on sel aastal ostnud endale KM Sisustus, kelle kanda on laagrite ning võistluste jooksvad kulud. Särkidel on veel vaba pinda väiksemate sponsorite jaoks ning teretulnud on varustuse pakkumised. Manager tegeleb järgmiseks aastaks lepingute sõlmimisega.