Alar Sikk 2008

Lugu sellest, kuidas Alar Sikku ei näinud ning tiigi põhjast õlut ei leidnud.

Kuna Xdreami öisest etapist on kohe kohe ilmumas raamat ning juba varem avaldatud hulgaliselt artikleid ning arvamusi, ei ole mõtet tagantjärgi sel teemal sõna võtta. Seega anname aru järgmise etapi ettevalmistustsüklisse kuuluva võistluse teemal.

Alar Siku matkaseiklus 2008. Seiklus igal juhul, Alar Sikku ei kusagil. Kuna kogu võistlus toimub valikorienteerumisena siis on päris keeruline võrrelda tulemusi ja rajavalikuid. Meie plaan stardis oli võtta suurem osa rattapunkte, minna kanuuetapile millele järgnes juhendi järgi jooks ning jätta lõppu 2-3 rattapunkti. Stardiärevus oli aga piisavalt suur ning kui olime stardikiirenduse teinud ning jätnud seljataha vähemalt 5 konkurenti, avastasime, et liigume vales suunas. Orienteerumises on päris oluline tunda põhja-lõuna suunda ning vähemteadjale selgituseks, et kompassi punane nool näitab siiski põhja, mitte lõunasse nagu ekslikult värvi järgi võiks arvata. Kaardil on põhi üldjuhul ülevalpool, viimased uudised saaremaalt räägivad, et põhja-lõuna jooned võivad ka diagonaalis joosta. See pisike vahejuhtum sundis kiirelt strateegiat muutma ning tuli võtta 2 rattapunkti, mis esialgu oli planeeritud lõpupoole. Kui julgesime juttu teha, et ehk on võimalik läbi kütioru punktist 38 minna ka teisi rattapunkte võtma, võrdles Vermo meid irooniliselt ühe tubli konkurendiga ning selge oli, et otse me ei lähe. Seega jäi järgmiseks meile ette kanuu ning jooksuetapp.

Kanuu juures olime teisena. Tuletame ikka meelde, et valikorienteerumise puhul see suurt midagi ei näita, aga hea tunne ikka. Esimese kanuupunniga tegime igasugu trikke, raiusime läbi roostiku, katsetasime erinevaid kraaviotsi, saatsime Aivo koos konkurentidega otsingutele... kuni selgus, et olime punktist 2m kaugusel juba käinud ning oleks tarvitsenud vaid paadis korra püsti tõusta. Selle strateegia kasutas ära meie tugev konkurent sel etapil, Wilo team, meie lahkudes vaatasid korraks ringi ja punkt oligi käes. Järgmise punktiga nii libedalt ei läinud. Aivs käis koos hulga kaaslastega punki arvatava asukoha risti-põiki läbi, kuid lõpuks tuli siiski Vermo ala kaardistama saata. Samal ajal istusime roostikus koos 2/3 Wilo teamist. Arutasime Eesti seiklusspordi mineviku ja tänapäeva üle, tõime kohapeal paralleele Kärstna kandi rabadega, võrdlesime treeningplaane ning lubasime järgmises punktis jälle kokku saada. Vermo oli jõudnund ala kaardistada ning veendunud, et punkti ei ole, asusime teele järgmisse punni. Justkui muuseas põikasime veel korra kaldale, stiilis: "vaatame mis need siin teevad" ikka seesama Wilo, ning 10s pärast oli punkt käes. Ei olnud päris õige koha peal, aga protesteerima ei hakanud ja mõtlesime, et elu on ikka seiklus. Enne kanuu lõppu tuli vastu Maratonsport, kes tervitas meid kui konkurente. See tõstis esialgu enesehinnangut, kuid kui nad meist jooksurajal möödusid ning teavitasid, et neil veel 2 rattapunkti võtta siis oli selge, et täna konkurentsi me ei paku.

Jooksuetapilt oli vast elevust tekitavam punkt pandud Kütioru suusanõlva tippu. Orienteerujad rääkisid midagi orvandist aga legendi järgi oli täiesti selge, et seost tuleb otsida suusatajaga. Slaalomis oleme tugevad, tundsime suusataja pildi kohe ära ning selle punktiga ei teind viga rohkem kui ehk pool tundi. Siinkohal peab jälle meelde tuletma, et orienteeruja jaoks on tähtsaim info allikas kaart, millega kontakti saavutamine toob edu. Meil õnnestus kenasti ühest punktist mööda kõndida teadmata, et me selle koha peal oleme. Seda suurem oli aga äratundmisrõõm sinna punkti tagasi tulles. Asi läks meie jaoks põnevamaks kui Aivsil hakkasid jalad krambitama, ees seisis aga korralik ujumisetapp, kogenud triatlonistina võiks pakkuda selle pikkuseks u 350m. Ajasime sisse hulgaliselt geele ja vedelikke ning võtsime ujumise siiski ette. Ringi jooks oleks tähendanud vähemalt 5 min hävingut, meie tempo juures ilmselt enamgi. Ujumine õnnestus suurepäraselt, Aivsil viimastel meetritel jalad sirgu.

Edasine võistlus ei pakkunud palju emotsioone, tõime jälle paralleele Kärstna hommikuga kui oled rajal olnud 2h kauem kui plaanisid. Grupisõidus õnnestus lahti rebida 2-3 tiimist. Viimase punktiga siiski kavaldati meid üle ning ujumine läks meil pikemaks. Olime ka vist ainuke tiim kes käis punktis kolmekesi, ujuda meile meeldib. PS, Aivsil õnnestus enne veel rattaga salto visata (vt joonis), varem näinud seda ainult Värniku esituses ja tagurpidi, aga vaatepilt oli hea. Luud kondid terved aga krambid kimbutasid.

Lõpus lisaülesanne, kus tuli määrata ringikujulise ratta-ala pindala. Aivsi kella järgi oleks selle ehk täpselt ka paika pannud kuid Vermo kogenud silm hindas juba eemalt mäe otsast selle läbimõõduks 25m (abiks oli siiski ka pika sammuga konkurent, pika sammuga seepärast, et õige oli 27m). Kuna kohutavat rebimist rajal ei olnud siis õnnestus veel matemaatika ka üsna hästi, vastuseks pakkusime 450m2 (ringi pindala valem on pii x r², finišis võis kuulda erinevaid matemaatilisi tõlgendusi mis olid ilmselt tingitud ikka liiga kõrgest pulsist ja/või vähestest vee ja toiduvarudest).

Finišis olime neljandana, mis andis meeste arvestus veel kolmanda koha. Küll ei tee au segavõistkonnale kaotamine kui tegu ei ole vähemalt AT-spordi tiimiga. Saun oli soe, tiigis vesi ka soe. Legend räägib, et tiigi põhjast pidi õlut leidma, leidsime hoopis külmkapist aga maitses ikka hästi. Auhinnaks sai veel 2 sixpäkki, rasked ajad pidid olema, kõigile ei jagu. Lisaks saiapätsi ja loomulikult diplomi ja karika. Maratonspordi mehed viisid oma kaasatoodud auhinnad koju tagasi, aga nagu öeldi, kes võis arvata, et nemad võidavad:)

Arvestades asjaolu, et Aivs oli ühest kõrvast kurt, tundis viimati krampe keskkooli ajal ning teised olid lihtsalt väsinud, võib tulemusega rahule ikka jääda. Saime hea treeningu ning ülevaate vormist, mis oli vilets. Järgmine aasta jälle, äkki näeb siis ka kes see Alar Sikk on.. Järgmiseks aga Paide Xdream. Treeningkava ning testvõistlusi veel konkurentidele ei avalda. Sellest hiljem.