Finaal Roostal

Nagu viimasel ajal traditsiooniks saanud siis on hooaja lõpetamiseks jäetud sprindietapp. 100 meetri meeestele on ilmselt raske segeks teha kuidas annab 5 tundi sprintida, aga seiklusspordis on see tõesti lühike aeg eelkõige vigade paranduseks. Meie märksõnaks kogu viimasel etapil oligi vidagade parandus.
Üsna tavapäraseks on saanud A-raja start rattaeptapile, sedakorda siis väikseseks lisaboonuseks kõik mehed eraldi tulipit. Omaarust oleme me nimetatud formaati viimasel ajal pidanud endale soodsaks, ehk võimalus kiiremad konkurendid üle kavaldada. Kahjuks jagus Antil seekord kavalust liigagi palju. Lisaks sellele et kõik konkurendid said üle kavaldatud, kavaldas ta iseennast niimoodi üle et kolmandasse punkti kus uuesti pidime kõik kokku saama jõudis ta enamikest konkurentidest pool tundi hiljem 82-l kohal. Tagantjäerel analüüsides ei oleks niipalju aega kulunud isegi jala läbi mere sumades sinna jõudmiseks, aga jäägu see ajakulutamise oskus saladuseks ja tema arsenali edaspidiseks konkurentide üllatamiseks. Ühtteist aja kultamise kohta annab kindlasti õppida kaasvõistlejatelt keda oli 7 tiimi kes meist veel tahapoole jäid.
Järgneval pisikesel rattasõidul enne kanuusse siirdumist õnnestus siiski juba 4 kohta ettepoole vändata.
Kanuuetapp oli seekord planeeritud merre. Roosta rannajoon on meeldivalt kivine ja mõnusa murdlainetusega. Õnneks või kahjuks ei toimunud etapp päev varem kui oleks saanud tormituules nautida tõelist ekstreemi, aga sellest hoolimata oli ka ilma suure tuuleta tegemist kanuu taltsutamisel. Eelkõige sai seekord proovitud kõikvõimalikke erinevaid stiile kanuuga liiklemisel. Lisaks lainetes sõudmisele sai kanuud tassida mööda rannajoont pea kohal, tirida mööda maad, tirida kanuud mööda vett põlvini vees, lõpuks kõige efektiivsem liikumisviis oli kahe mõlaga mõlemast kanuu otsast lükates enda kõrval vees, ise kaldal joostes-kiireim liikumisviis elaes mis kannuga on meil toimunud.
Üldjoontes möödus kanuu rahulikumalt ja kiiremalt kui enne karta võis.
Peale kanuud jooksus õnnestus jälle esimese punktiga paar minutit viga teha. Peale meres olnud jooksupunkti võtmist komistasin paar meetrit enne kallast kivi otsa ja maandusin kõhuli vees. Sellega sain lisaboonuseks mõnusa karge jahutuse. Õnneks sai peale seda veel mõnda aega joosta ja rattasõiduks oli olemine juba enamvähem kuiv. Kanuus ja jooksus säilitasime oma koha mis oli hetkel 78.
Järgnevas rattas olime oma võimete kohased ja tõusime veel 7 kohta.
Jooksuvalik oli meie jooksu tasemel, ehk siis tase mida eriti ei olegi, aga tänu õnnestunud valikule saime siiski jälle 10 kohta ettepoole.
Edasi rattaga köieülesandele veel üks kohatõus ja sellega oli sisuliselt võistlusmoment otsas. Põhimõtteliselt oleks olnud mõtekas köieülesanne ülde vahele jätta ja säästa tund aega kuna ülesande tegematajätmise eest saadav trahv oleks olnud väiksem kui ülesandeks kulunud aeg. Aga arvestades ilusat ilma otsustasime ajaviiteks ja päeva sisustamiseks siiski järjekorras oodata ja oma köeirajad ära teha. Meie ajaveetmise tahe maksiski meile 8 kohta, kuna seljataga tulnutest nimetatud arv võistkondi oli meist nähtamatult möödunud jättes ülesande vahele.
Lõpujooks oli lihtsalt koha vormistamiseks.
Surfilauaga jääkülma merre viimast punkti võtma saatsime Anti oma kavalat pead jahutama.
Viimases jooksupunktis oli meil lohakusest jäänud veel üks märge tegemata, sellega lõpuks lisaks 15 min trahvi. Koht lõpuprotokollis 66-s 89-st mis on konkurentsitult meie halvim koht läbi nelja hooaja. Eks ükskord pidi see nagunii jutuma, ongi siiamaani suht stabiilselt läinud. Hooaja kokkuvõttes koht 32 mis kehvem kui eelmisel aastal. Kõigest hoolimata siiski järjekordne mõnus hooaeg xdreami lainetel ja siiamaani jätkub veel tahet edasi proovida.

Xdream Karula

Tere tulemast tagasi spordisõber.

Selle aaste esimesed xdreamid ei ole piisavalt pinget pakkunud, et miskit kirja panna. ja ega ei ole ka aega olnud.

Öine oli aga piisavalt põnev ning Aivo pani oma sulepea käima, et jagada ka teistele pisut infot meie liikumise kohta:

Seekord sai siis stardis mitu korda üle korratud ja kokku lepitud, et enne ei torma minema kui ikka mingi pilt silme ees on eesootavast. Ja nagu enamasti eelmistelgi kordadel tasus natuke mõtlemist ja vaatamist ennast kuhjaga. peale stardipauku olime enamvähem viimased kes stardikanga all veel seisime, minekuks sundis juba b-raja pealetulek stardialasse. Mul kulub alati esimese pildi saamiske natuke kauem aega, nii et ma ei saanud suurt midagi sotti sellest piltide jadast, aga verms oli juba kindel et tal tee selge ja nii me siis minema panime. Esimene lisaring 4 km. oli juba välja praagitud, ehk tubli 10 min võitu olemas paariminutilise analüüsi tulemusena.

mingil ristil ca 10 km pärat tekkis väike kahtlus kas ja kus me oleme, aga peale paariminutilist arutelu leidsime õige otsa ja jätkasime teekonda. viimase seisaku ajal kimas meist lisaringi teinute esimene ots mööda ja punktis olime nagu pärast selgus 20 ajaga. seal sundisime taas ennast rahulikuks ja süvenesime kõigisse kaardi fragmentidesse mis meil kasutada olid. ca 5 min. pingsat mõtte ja analüüsitööd ei jäänud tulemuseta, saime kätte teise punkti asukoha. natuke kehvem lugu oli see, et me ei teadnud momendi asukohta kuna seda kaardil polnud. Niipalju saime aru, et vaja oleks lääne suunas kuhugi suuremale teele jõuda ja nii me siis panime sama rada edasi kuni lõpuni. Sealt juba olime kaardis ja saime kenasti teise punkti kätte. kuna punktis tuli vastu godiscoveri meeskond siis kahtlustasime enda päris head positsiooni. KA viimase rattapunktiga polnud suuri probleeme ja olime peagi vahetusalas.

Valikjooks tundus lihtne ja loogiline, ning kuni viimase punktini ei tekkinud ka sellega mingeid küsimusi. Ei tea kas siis juba liigsest enesekindlusest või juba natuke väsimusest, aga viimasesse punkti minekul kanlusime millegipärast teispoole mäge. Seal pusides ja lõpuks ennast paika saades kulus ca 20 min, ehk arvatavalt kaotasime sellega päris mitu kohta.
Endal meil selleks ajaks ei olnud mingit aimu mis koha peal me umbes võiks liikuda, kuna rattaaala oli ka b rajakaid täis. Kanuus aga hakkas tagantpoolt tulema vaikselt selliseid kõrgliiga seltskondi nagu kadarbikud ja kiirrongid, siis saime alles aru, et oleme vist päris normaalselt esimese otsaga hakkama saanud ja koht päris ok. Kanuuga probleeme ei tekkinud ja peagi taas rattasadulas.

Sedakorda siis oli kavas ratas kõik liikmed eraldi. Kanuus olime aegsasti juba etapid ära jaganud nii et maandudes panime kohe minema. Minu võtta jäi b vaiant. Kuna oli pilkane pimedus ja minu lamp mitte kõigeparem prozektor siis sai etapp kindlalt enne kaardil ära mõõdetud ja selle järgi sõidetud. KAhjuks aga ei pööranud ma tähelepanu sellisele pisiasjale nagu kaardi mõõtkava. Olin oma mõtetes eelmise jooksu mõõtkavas mis oli poole väiksem. Seetõttu siis loomulikult sai ka poole varem metsa keeratud kui ette nähtud. MInu kahjuks klappis metsasiht täpselt samamoodi nagu õiges kohas oleks pidanud olema, ainuke mis puudus oli lisaks vajalik teerada mida mööda ma punkti pidin jõudma. Kammsin siis selle sihi alguses mitu korda edasi tagasi ja aru ei saanud mis jama on, et rada edasi ei lähe. Lõpuks ikka hammustasin läbi, et mõõtkava vale ja sain ennast uuesti paika ja punkti poole teele. Rohkem õnneks ektsesse punktiga ei olnud ja peagi olin uues vahetusalas kus teised juba ootasid.
LAevade pommitamise alguses kahtlesime ka see ikka saab nii lihtne olla kui me arvasime, selgus et oligi. Järgmine jooks vast oli kõige raskem ja tüütum meie jaoks, tohutud mäed üleasalla, polnud ka erilist orienteerumist kuna enamasti olid juba rajad ees ja väljas ka valgenes.

Järgmine rattaetapp oli meie kõige parem sooritus, saime selle tehtud 7-da ajaga.
Teine kanuu ei läinud enam nii libedalt kui esimene. Tagantjärele mõeldes oli see minuarust puhtalt kanuu viga, tundus selline paberist ja epo liimist kokku liimitud plönn mis igatpidi ragises ja paindus.
Peale kanuud ratas võistluskeskusse ilma vahejuhtumisteta.
Puulehtedest panime 8 täppi, kaks enamvähem ühesuguse kujuga lehte jäid meile tundmatuks, preemiaks siis 2 staadioniringi jooksu. Siin saime ka esimest korda oma koha teada, olime 17 sats sel hetkel.
Tõukekas hommikupäikeses oli selle öö helgeim hetk, katsetasime erinevaid päka ja tallaga tõukamisviise ja laskumistehnikaid, väga mõnus vahepala.

Viimased jooksuetapid sujusid juba suhteliselt paremini kui esimesed, ehk koha tempo mõttes olime juba tunduvalt paremad kui varem.
Alates eelmisest jooksuetapist oli meil tekkinud 2 otsest konkuretnti, porilased ja vaude segavõistkond, kellega pidevalt rinda pistsime. See ilmselt andis lisajõudu ka viimsel etapil ennast rohkem liigutada. Jooksu vaheapel olnud torni ronimine andis veel viimase energialasku finisiks. Tilk tõrva meepotti lisas meie kaotus veel kahele võistkonnale praktiliselt finisisirgel, peame veel kõvast tööd tegema lõputehnika arendamise ja enda motiveerimisega jooksma ikkagi viimsae meetrini.

Kokkuvõttes siiski meie a-raja parim sooritus 16 koht. Kogu distansti olime enamvähem stabiilselt oma koha peal ja ilma trahvideta läbinud.
Suur tänu korraldajatele meeldiva seikluse eest ja minu eriline lugupidamine korraldajate võimete ülekogu piirkonna kõrvaline liiklus seiisma panna. Minuasrust ei liikunud ühtki sõidukit ka päise päeva ajal kui tõukeratatega mööda maanteed kimati:)
Lõpetuseks ka teekond