Elvas jagus kõike.

Sel aastal oli kahe suvise etapi vahele jäänud armutult vähe aega. Tavaliselt sellel ajal tekib alles huvi kalendrisse vaadata ja hakata mõtlema järgmise etapi ettevalmistuse peale, seekord oli võistlus käes nii ootamatult. Samas oleme kahe A-raja etapiga kogenud, et suurem osa rajast läbitakse rasvapõletustsoonis, siis lõigutreeningu asemel sobib hoopis rasvakogumine. Ja seda olime tiimi peale kokku kogunud lühikese ettevalmistusperioodi jooksul 10kg jagu. Meie nägemus asjast on selline, et puhtasse lihasesse on kaasa vaja vedada tohutu hulk geele, batoone ja imejooke, palju lihtsam on seda kõike ühtlaselt naha all kaasas vedada. Seega ettevalmistuse võis siiski kordaläinuks lugeda.

Tänusõnad ka sõber Martinile, kes sai pulmad peetud reedel. Laupäevase peoga oleks üks üritus suht poolikuks jäänud.

Orienteerumiskaarti pole see aasta käes hoidnud, veel vähem siis rattaorienteerumise oma. Seega juba enne starti piilutud kaardinurk pani südame kiiremini tööle: Iga liige läbib erineva KP. Mulle jäi tõenäoliselt kõige lihtsam variant 1B. Ratta O kaart on ju sellises mõõtkavas, et muudkui sõida ja sõida aga aru ei saa kusmaal sa küll olla võiks. Lisaks hakkas mingilt maalt rahvast vastu sõitma... täiesti segane värk. Üritasime näo järgi kindlaks teha, kes võiks endas kindel olla. Ühel hetkel siiski oli punkt metsa vähel näha. Palju ka tänu sellele, et jaamasid oli sinna kümmekond tükki tassitud. Niipalju ikka kaarti jagan, et tagasi sõitma ei hakanud ja täistuuridel sai järgmisse punkti sõidetud. Aivs oli oma ralli juba lõpetanud, variant 1A, Verms alles nuputas rajavalikute kallal, 1C olevat paras pähkel olnud. Edasi kulges juba rahulik rattaralli Vermo juhtimisel, aga mitte kauaks, kohe saadeti metsajooksule. Selleks ajaks olin oma kaardi kenasti kotti ära pakkinud ja sellest jooksu osast pole õrna aimugi kuidas see läbitud sai. Ka tagantjärgi kaarti vaadates ei mõista. Mõned osad orienteerumises jäävadki segaseks. Aga jooksu lõppedes läks asi põnevamaks. Tornist laskumise oleks võinud enda peale võtta, aga lisaks oli sealt vaadates vaja järgmine punkt leida. Tunne oli alles pohmane ja mõtlesin, et ei julge seda vastutust võtta. Selleks oleks ju Vermo võinud üles saata aga konkreetne vastus oli: mina sealt alla ei tule. Seega Aivs võttis koorma enda kanda. Igal juhul oli ülesanne uus ja huvitav, ammu pole suudetud millegi sellisega üllatada. Kaardile sai märgitud küll vale maja kuid foto järgi tundsime ikka õige koha ära. Edasi tuli tõsine rattaralli kus tekkis igatsus maanteeratta järgi. Hoog oli sees nii suur, et pööramiseks ei olnud aega ja sõitsime sisse korraliku ringi aga vähemalt mööda asfalti. Jõudsime 16 punkti koos kõigi teistega kellest olime varem mööda sõitnud. Lisaks nägime kuidas esimesed olid lõpetanud juba vahepealse jooksuetapi ja lisaülesande ning liikusid edasi uuele rattaetapile.

Jalgsi liikumist pakuti küll ainult 3,3 km aga see sisaldas kahte lõbusat lisaülesannet, esiteks muidugi jõeületus ning teiseks täheteadus. Küsimus oli midagi sellist, et tuli järjestada päikesesüsteemi planeete kauguse või suuruse või kurat teab mille järgi. Minu esimene reaktsoon ja küsimus oli, mitu ringi me nüüd siis jooksma peame kui me ühtki vastust pihta ei saa. Nimerkirjas oli 15 nime ja 15 ringi jooksmine tundus loogiline. Verms võttis siis aja maha ja hakkas targalt arutlema: nii need peaks olema Saturni kaaslased... siis tekkis lootus, et kõik polegi veel kadunud. Ise oleks Marsi kõrval ka Snickersi planeediks arvanud. Kohtuniku juurde minnes jätkus Vermsil veel eneskindlust teatada, et varem loeti ka Pluutot planeediks... kohtunik oli kohmetunud ja jagas meile 2 trahviringi. Sellega olime rahul ja Aivs alustas. Töö oli aga piisavalt raske, 25kg seljal umbes 100m ehk mul tuli ette võtta teine ring. Üldiselt väga hariv ülesanne oli. Siis jälle jooksuga ilma lisaraskuseta ratta juurde ja kihutama.

Rattaetapil, nagu ikka, tegime oma parimad vaheajad ja parandasime veidi ka kohta. Igatahes hooga keskusesse välja ja sealt jälle jooksuga kanuusse. Nähes ojakest ja kanuusid selle kõrval tekkis küsimus kus see jõgi võiks olla?! Aga seesama oligi, Elva jõgi siis. Kurvid olid vallatud. Peki Tiit näitas parklas enne Subaruga ette kuidas neid kurve tuleb võtta, ikka enne kurvi külg ette ja siis gaasi... Aga rajameister oli laisk, punkte kaardile polnud pannud. Võibolla oli eesmärgiks Elva jõe ümruse ilusale loodusele tähelepanu juhtida, kõik igatahes sõudsid aeglaselt ja muudkui vahtisid ringi. Punktid leidsime üles kõik ja õigesti said nad ka kaardile.

Siis veel ainult kiire jooks... ja vahele ujumine... ja veel enne finišit palli tagumine... ja oligi kõik. Ei ole ükski ala ega üleasanne eraldi võttes midagi erilist aga kokku pannes tuleb mõnus kompott ja see on lahe. Lõpetades oli tunne väga hea ja kõige huvitavam oli, et koht ei huvitanud absoluutselt, lihtsalt mõnus tunne oli heast etapist.

Selles mõttes oligi põnev etapp, et kõike vaheldus miski ei hakanud piinama, kui just kanuu välja arvata. Teine kord võiks kanuust korra rahva kuskil välja ajada ja siis jälle edasi kütta. Ilmselt just see teebki võistluse huvitavaks, et kõik vaheldub kiirelt ja ükski ala ei hakka lõputuna tunduma. Ilmselt jäi palju rahvast etapiga rahule ka sellepärast, et lubatud võistlusaeg kujunes kõvasti lühemaks. Aga tegelikult ei teagi kus see fenomen on, et mõni etapp on lahe ja teine jälle üldse mitte.

Koht oli lõpetades vist 36. Kuid trahve jagati sel korral eriti lahkelt, et me oleme hetkel protokollis 21 kohaga. Üldiselt pooldaks ka seda ideed, et trahvid (sellised mis on kohe arvestatavad) saaks kanda võistluse käigus, trahviringide või kasvõi seismise näol. Saaks ka lõpujoonel aimu, kes siis tegelikult parem oli. Kõige kiirem ei pea kindlasti olema, sellest on vast kõik aru saanud. Järgmise korrani!

Liikumist saad näha siit