Elvas jagus kõike.

Sel aastal oli kahe suvise etapi vahele jäänud armutult vähe aega. Tavaliselt sellel ajal tekib alles huvi kalendrisse vaadata ja hakata mõtlema järgmise etapi ettevalmistuse peale, seekord oli võistlus käes nii ootamatult. Samas oleme kahe A-raja etapiga kogenud, et suurem osa rajast läbitakse rasvapõletustsoonis, siis lõigutreeningu asemel sobib hoopis rasvakogumine. Ja seda olime tiimi peale kokku kogunud lühikese ettevalmistusperioodi jooksul 10kg jagu. Meie nägemus asjast on selline, et puhtasse lihasesse on kaasa vaja vedada tohutu hulk geele, batoone ja imejooke, palju lihtsam on seda kõike ühtlaselt naha all kaasas vedada. Seega ettevalmistuse võis siiski kordaläinuks lugeda.

Tänusõnad ka sõber Martinile, kes sai pulmad peetud reedel. Laupäevase peoga oleks üks üritus suht poolikuks jäänud.

Orienteerumiskaarti pole see aasta käes hoidnud, veel vähem siis rattaorienteerumise oma. Seega juba enne starti piilutud kaardinurk pani südame kiiremini tööle: Iga liige läbib erineva KP. Mulle jäi tõenäoliselt kõige lihtsam variant 1B. Ratta O kaart on ju sellises mõõtkavas, et muudkui sõida ja sõida aga aru ei saa kusmaal sa küll olla võiks. Lisaks hakkas mingilt maalt rahvast vastu sõitma... täiesti segane värk. Üritasime näo järgi kindlaks teha, kes võiks endas kindel olla. Ühel hetkel siiski oli punkt metsa vähel näha. Palju ka tänu sellele, et jaamasid oli sinna kümmekond tükki tassitud. Niipalju ikka kaarti jagan, et tagasi sõitma ei hakanud ja täistuuridel sai järgmisse punkti sõidetud. Aivs oli oma ralli juba lõpetanud, variant 1A, Verms alles nuputas rajavalikute kallal, 1C olevat paras pähkel olnud. Edasi kulges juba rahulik rattaralli Vermo juhtimisel, aga mitte kauaks, kohe saadeti metsajooksule. Selleks ajaks olin oma kaardi kenasti kotti ära pakkinud ja sellest jooksu osast pole õrna aimugi kuidas see läbitud sai. Ka tagantjärgi kaarti vaadates ei mõista. Mõned osad orienteerumises jäävadki segaseks. Aga jooksu lõppedes läks asi põnevamaks. Tornist laskumise oleks võinud enda peale võtta, aga lisaks oli sealt vaadates vaja järgmine punkt leida. Tunne oli alles pohmane ja mõtlesin, et ei julge seda vastutust võtta. Selleks oleks ju Vermo võinud üles saata aga konkreetne vastus oli: mina sealt alla ei tule. Seega Aivs võttis koorma enda kanda. Igal juhul oli ülesanne uus ja huvitav, ammu pole suudetud millegi sellisega üllatada. Kaardile sai märgitud küll vale maja kuid foto järgi tundsime ikka õige koha ära. Edasi tuli tõsine rattaralli kus tekkis igatsus maanteeratta järgi. Hoog oli sees nii suur, et pööramiseks ei olnud aega ja sõitsime sisse korraliku ringi aga vähemalt mööda asfalti. Jõudsime 16 punkti koos kõigi teistega kellest olime varem mööda sõitnud. Lisaks nägime kuidas esimesed olid lõpetanud juba vahepealse jooksuetapi ja lisaülesande ning liikusid edasi uuele rattaetapile.

Jalgsi liikumist pakuti küll ainult 3,3 km aga see sisaldas kahte lõbusat lisaülesannet, esiteks muidugi jõeületus ning teiseks täheteadus. Küsimus oli midagi sellist, et tuli järjestada päikesesüsteemi planeete kauguse või suuruse või kurat teab mille järgi. Minu esimene reaktsoon ja küsimus oli, mitu ringi me nüüd siis jooksma peame kui me ühtki vastust pihta ei saa. Nimerkirjas oli 15 nime ja 15 ringi jooksmine tundus loogiline. Verms võttis siis aja maha ja hakkas targalt arutlema: nii need peaks olema Saturni kaaslased... siis tekkis lootus, et kõik polegi veel kadunud. Ise oleks Marsi kõrval ka Snickersi planeediks arvanud. Kohtuniku juurde minnes jätkus Vermsil veel eneskindlust teatada, et varem loeti ka Pluutot planeediks... kohtunik oli kohmetunud ja jagas meile 2 trahviringi. Sellega olime rahul ja Aivs alustas. Töö oli aga piisavalt raske, 25kg seljal umbes 100m ehk mul tuli ette võtta teine ring. Üldiselt väga hariv ülesanne oli. Siis jälle jooksuga ilma lisaraskuseta ratta juurde ja kihutama.

Rattaetapil, nagu ikka, tegime oma parimad vaheajad ja parandasime veidi ka kohta. Igatahes hooga keskusesse välja ja sealt jälle jooksuga kanuusse. Nähes ojakest ja kanuusid selle kõrval tekkis küsimus kus see jõgi võiks olla?! Aga seesama oligi, Elva jõgi siis. Kurvid olid vallatud. Peki Tiit näitas parklas enne Subaruga ette kuidas neid kurve tuleb võtta, ikka enne kurvi külg ette ja siis gaasi... Aga rajameister oli laisk, punkte kaardile polnud pannud. Võibolla oli eesmärgiks Elva jõe ümruse ilusale loodusele tähelepanu juhtida, kõik igatahes sõudsid aeglaselt ja muudkui vahtisid ringi. Punktid leidsime üles kõik ja õigesti said nad ka kaardile.

Siis veel ainult kiire jooks... ja vahele ujumine... ja veel enne finišit palli tagumine... ja oligi kõik. Ei ole ükski ala ega üleasanne eraldi võttes midagi erilist aga kokku pannes tuleb mõnus kompott ja see on lahe. Lõpetades oli tunne väga hea ja kõige huvitavam oli, et koht ei huvitanud absoluutselt, lihtsalt mõnus tunne oli heast etapist.

Selles mõttes oligi põnev etapp, et kõike vaheldus miski ei hakanud piinama, kui just kanuu välja arvata. Teine kord võiks kanuust korra rahva kuskil välja ajada ja siis jälle edasi kütta. Ilmselt just see teebki võistluse huvitavaks, et kõik vaheldub kiirelt ja ükski ala ei hakka lõputuna tunduma. Ilmselt jäi palju rahvast etapiga rahule ka sellepärast, et lubatud võistlusaeg kujunes kõvasti lühemaks. Aga tegelikult ei teagi kus see fenomen on, et mõni etapp on lahe ja teine jälle üldse mitte.

Koht oli lõpetades vist 36. Kuid trahve jagati sel korral eriti lahkelt, et me oleme hetkel protokollis 21 kohaga. Üldiselt pooldaks ka seda ideed, et trahvid (sellised mis on kohe arvestatavad) saaks kanda võistluse käigus, trahviringide või kasvõi seismise näol. Saaks ka lõpujoonel aimu, kes siis tegelikult parem oli. Kõige kiirem ei pea kindlasti olema, sellest on vast kõik aru saanud. Järgmise korrani!

Liikumist saad näha siit

Väätsa rabamatka lahtised meistrivõistlused

Rabas mulle meeldib matkata. Mulle meeldib matkata mööda laudteed, päeval ning seljakoti ja suure fotoaparaadiga. Öösel otse üle laugaste meeldib meie võistkonnale ka matkata aga mitte aja peale joosta. Võib ka öelda, et meie ettevalmistus ei võimalda jooksmist sellistes oludes. Eelkõige sellest on tingitud meie koht protokollis.

Aga asjadest ikka järjekorras.
Xdreami öine etapp algas rattasõiduga. Ratta ettevalmistus võttis sel korral pisut enam aega kui tavaliselt, sest lisaks kummide pumpamisele tuli eemaldada ka eelmise etapi numbrimärk. Kuna füüsiline ettevalmistus oli jäänud tahaplaanile, olime rohkem tähelepanu pannud tehnilisele poolele. Aivo oli kõvasti ostlemas käinud ning kõik vajlikud kummid, nöörojupid, pealakesed ja vidinad olid sel korral kaasas. Rattaetappe peame üldiselt oma eeliseks kuid sel korral õnnestus ennast tugevalt üle kavaldada juba teises punktis. Ehk siis liikudes teisest kolmandasse. Võsas ragistamine premeeriti 15min hävinguga ning 68 kohaga 3 punktis. Seega oli kogu meie eelis rattal kiirust arendada maha visatud ning mot kuidagi väga madalal. Metsas oli näha siiski veel hulgaliselt rahvast ning liikusime ikka korraliku tempoga edasi. 5 punkt oli juba rabas ja sealt edasi algas puhas piin. Paide ja Türi kandi rabasid oleme varemgi kirunud, ei ole me ju miskid kerged jooksumehed. Kogu etapp möödus sisuliselt jalutades, puhas tund kaotust parimatele. Müstiliselt olime ühes punktis saanud 12 vaheaja ning vahepeal hakkas metsas paistma ka mingeid väiksemate numbritega võistlejaid, kuid neid nägime siiski vaid korraks. Rabaetappi lõpetades ja oma rattaid kokku korjates oli masendus juba võimu võtnud, kõik rattad mis veel näha olid, olid numbritega alates 70. Aivo olla märganud ka ühte 2-ga algavat numbrit aga ju ta ikka oma ratast nägi.

Järgnenud rattaetapp läks libedalt, siit ka meie kõige särvam hetk kui punktis 47 on meile märgitud parim vaheaeg. Rullirajal sai ka esimese ülevaate enda kohast, mis ilmselt ei olnudki 70. Vastu tulnud tiimide järgi sai välja arvutada ka kaotuse liidritele, mis ka ei olnud väga hävitav, selleks hetkeks vast 1:20. Ühesõnaga olime graafikus. Rullirajal sain särada oma uisutamisoskusega, eelkõige minu kui nõrgima ratturi jaoks kaasa võetud kumm sai kinnitatud minu taha ja Verms selle külge, kuna tema tuttuued uisud tegid koos Vermsiga esimesi samme. Ta oli aastaid raiunud, et elus ei pane siukseid asju endale alla. Kummi küljes tekkis aga kindlustunne ning hea oli sammu harjutada. Tagasiteel premeeriti meid 19 etapiajaga, uskumatu...

Arvutasime jätkuvalt oma kaotus liidritele ja nuputasime koha üle kuid pilk kaardile ei tähendanud head, ratast oli jäänud vaid loetud punktid ning edasi tuleb ainult häving. vahepeal lasti metsas puid lugeda ning nägime ka ingleid. Soovisime ikka jõudu, vastuseks kostis rahulolematut mõminat, käimas oli neil ju üheksas tund lubatud 5-6 asemel.

Kanuu start oli viidud teistele narrimiseks otse võistluskeskusesse. B-raja lõpetajad said supilauast tulnuna istuda jõe ääres ning näpuga näidata hullude peale kes läksid hinnanguliselt siis veel 4h ringile. Hinnang osutus aga ka veel optimistlikuks. Kanuu punktide leidmisega olulisi probleeme ei olnud. Esialgu üritasime neid ise otsida kaardi järgi. Varsti selgus, et tuleb vaid otsida suuremat rajatud parkimisplatsi millest viib korralik maantee puktini. Suunavad sildid olid vaid panemata jäänud. Kanuu juures tegi rõõmu see, et vool oli tugev ning rajameister oli vastu igasuguseid ootusi planeerinud raja allavoolu. Muret tegi aga see, et jooksurada tuli küll otse vastu kuid ühtegi jooksjat ei olnud näha. Kui pildile hakkasid ilmuma jooksjad, andise see võimaluse jälle arvutada natuke enda lõpetamisaega ja see osa tegi jälle muret. Optimistlik arvutus ütles ajaks 14h, pessimistliku prognoosi me ei teinud. Kanuust väljudes öeldi meie kohaks olevat 29. See oli suhteliselt rõõmustav uudis kuna sinnamaani olime endiselt aevanud, et ehk oleme ca 50-70 positsioonil. Kuna just selliste numbritega võistlejaid olime terve võistluse jooksul näinud. Veest välja tulles võttis vastu Alar Sikk isiklikult kellega sai mõned õlled ja snack tehtnud ja kohtumine matkaseiklusel kokku lepitud. Selle ajaga oli aga 1 tiim meist möödunud, kes oli silla all oleva punkti võtnud "monkey see, monkey do" stiilis, ehk kanuust väljumata. Arvasime, et 30 positsioon ongi parem kui 29 ning liikusime rahulikult edasi.

Sellel jooksurajal ei olnud ka vaja palju pead vaevata sest lisaks esimestele A-rajakatele oli sealt üle käinud ju terve B rada ning teemärgistus oli isegi jõepõhjas. Vesi oli küll külm kuid veest välja tulla oli mõnus. Nii me seal kulgesime mööda maanteed Berliin-München, või kuidas seda foorumis nimetati. Liialt ei saanud siiski end uinutada lasta sest sisse oli aetud ka eksitavaid kõrvalteid. Keegi ei suutnud selleks ajaks enam kokku arvestada palju siis aega tegelikult kulus selle kanuu ja jooksuetapile kokku, igatahes kaua. Ja ei lastud meid ju veel koju minna. Enne finshit veel suplused süstaga ning autokummiga. Siiski ei midagi erilist enam. Ka 15 tunnil suutsime teha jooksusamme ning vedada end korralikult finšisse. Kohaks pakuti siis juba 27 ja nii ta ka jäi.

Arvuta mis sa arvutad, kuskile kiiremini ei oleks lihtsalt jõudnud. Kokkvõttes ei juhtunud justkui midagi erilist ja tegelikult oli ju lausa igav etapp. Kogu põnevam osa, ehk pime aeg, läks rabas jalutamisele kus tegelikult oli piisavalt valge. Ratta lampi ei saand põlema pannagi, see õnnestus hoopis ära kaotada veel enne kui teda oleks võinud vaja minna. Mitte kuidagi ei saa öelda, et see oligi nüüd kõige vägevam etapp.
Lisaülesanded olid nagu ka rohkem aja viitmiseks, natuke elevust tekitas küll tornist vettehüpe aga see oli juba võistluse selles faasis kus mõtlemiseks ei olnud piisavalt oidu, oleks vaim natuke värskem olnud, poleks küll sinna roninud.

Peame oma kohaga protokollis rahul olema, selline see tase siis A-rajal ongi.
Ülevaate liikumisest saab siit.
Logger suri küll kuskil rulliraja lõpus juba, nii vastupidavatele meestel pole piisavalt pikka loggerit välja mõeldud.