ARDU XDREAM

Proloog.
Nagu juba korra mainitud, olulisim vahe A ja B rajal saab selgeks registreerimisel. Kel jäi B-rajale registreerimise kogemus saamata, see ehk vähemalt üritas Madonna pileteid osta ning saab aru, millest jutt. Toetame igati mõtet järgmisel aastal moodustada elav järjekord. Rajameistrid on näinud küll kurja vaeva inimeste motivatsiooni langetamisel kuid kuidagi ei vähene huvi ürituse vastu ning endiselt jääb huvilisi ukse taha.

Põhimõtteline otsus A-rajal osaleda sai tehtud kohe pärast eelmise aasta viimast etappi. Veidi hirmutavaid sõnavõtte on aegajalt lugeda foorumis, kus räägitakse 4-5h treeningutest ja 8K rulluiskudest, või siis 80K jalgratastest. Meie tavalised vanainimesed saame oma 2h nädalas trenni teha ja rattad pärit sajandi algusest (no väikese liialdusega). Pikim rattasõit sel aastal sai tehtud päev enne xdreami, see sai kokku 30km. Õnneks on läbi talve kogutud mõned ja suusa- ja jooksukilomeetrid.

Ülevaade asjast
Stardist esimesse punkti minnes ei tekkinud küll veel mingit A raja rahuliku liikumise tunnet, ikka parajalt tõmmati. Esimeses punktis tehti aga selgeks, et natuke orienteeruda peavad kõik liikmed oskama. Kuna kaart oli käes sel aastal esimest korda siis õnnestus ka kohe vales suunas joosta, julgust lisas asjaolu, et mitte üksi ei jooksund sinnapoole. Ehk siis punkti 2C asemel punkti 3A. Adrenaliin oli nii peale keeratud, et kaarti ei olnud mahti vaadata, teised ju jooksid ka sinna poole. Ja punkti jõudes oli tunne, et mida ma küll siin teen ja kas siis nüüd kohe vaja terve võistkonna võistlus tuksi keerata. Aga jalad jagasid kiiresti ja 2C ei olnud kaugel. Ja sinna poole joostes mõtlesin, a kus need teised siis jooksevad, sest järgi ei tulnud ka kedagi... Igatahes see kogemus tuli kohe kasuks sest koos tuli sama teed veelkord joosta. Hiljem uudiseid vaadates selgus, et ka parematel juhtus seal nii mõndagi.

Edasi tuli tavaline rattaetapp, ei miskit väga erilist, mõni üksik kõrvalepõige ja väike lisaülesanne kahe traadijupiga. Jooksu vahetusalasse jõudes nägime ehk kümmekond komplekti rattaid. Aga see jooksurada meile küll mõeldud ei olnud. Midagi sarnast võib ehk haanjas kohata, oma lisakilosid mäest üles ja alla ajada läbi risuse metsa oli paras piin. Mingi lugematu arv tiime jooksis meist hirve sammul mööda. Siin tulid esimesed repliigid teemal, kas oli vaja ikka siia A-rajale ronida. Selleks ajaks hakkas täis tiksuma ka 3 tundi ning mõtted läksid juba lõunalauale kus B-raja lõpetajad mõnusasti selleks ajaks olid kohad sisse võtnud.

Aga järgnenud rattaralli viis motivatsiooni uuesti üles. Lahendamist oli omajagu. Päris põnev oleks teada kas keegi ka selle ralli päris legendi järgi läbi sõitis. Esimese pauna jagasime kohe välja aga miskipärast mõtlesime, et kasulik on see ring ikka peale teha et saaks üldpikkuse odomeetril paika. Kui me aga jõudsime lasketiiru juurde tagasi ja meid püssi ähvardusel minema löödi siis loobusime edasistest paunadest ja keskendusime kaardile ja noolekeste kokkulugemisele. Teist tiiru enam peale ei teinud, natuke lugemist näitas, et jõuame mõne aja pärast ikka samasse kohta tagasi. Jah, aga punkt oli veel leidmata. Tõele au andes leidsime punkti lihtsalt kaasvõistlejate liikumist ja nägusid jälgides, sealt poolt tuli väga keskendunud ja rahulolevate nägude suur punt, ju see punkt seal on. Edasi olime kenasti pildil, ehk legendis. Aga oleks ju pidanud kohe ära jagama, et see legend ajab meid sohu ja otse saaks palju kiiremini. KP nr jäi ka justkui kahe silma vahele, oleks ju võinud märgata, et seal punktis oleme juba käinud. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud rattaralli legendi üldse lõpust lugema hakkama ja mõtlemisele oleks võinud veel rohkem aega kulutada. Oleks süsteemi kohe välja jaganud, oleks võinud sealt oma 20min võita.

Siit edasi lubas kaart 7,35km ratast, 2 punkti 4st. Eksimisvõimalusi siin palju ei olnud aga kokku sai ikka 15km üsna tüütut kerimist. Ja muide tuul oli kogu aeg vastu sõltumata sellest kuhu poole sõitsime. Õnneks meil on tiimis rattamees olemas kes saab vastutuule otstega ka hakkama. Ja veel nii hästi, et kohe järgnenud lisaülesandes jalg ei värise: vt joonis 1.

Kanuu kohta võiks ainult niipalju öelda, et kõik see tundus ette kuidagi palju hirmsam kui välja kukkus. Alates sellest, et kohale oli aetud töötu Peep Taimla tormikaarti tutvustama ja kõrval viidi läbi intensiivne meresõidu algkoolitus. Aga õnneks need juhised ei jätnud palju valikuvõimalusi ja enda arvates tegime üsna optimaalse tiiru. Viimasesse kanuupunkti lähenedes oli küll vahepeal tunne, et ilmselt on võimalik ka kanuuga lainetel surfida. Lugesin igaks juhuks veel juhendi tagantjärgi läbi, puri või lohe ei ole keelatud varustuse nimekirjas. Võibolla siis järgmine kord Paunkülas uued abivahendid, sest minu mäletamist mööda olid ka 5a tagasi olud üsna sarnased.

Kokkuvõttes tuli 22 koht. Vaikselt lootsime kohta 20 hulgas ja palju ei eksinud. Järgmiseks korraks ka teadmine, et konkurents on tihe, 9 tiimi natuke üle 10 minuti sees. See 10 minutit poleks ju miskit näpistada kui vaid ette teaks. Jätaks kuskil mõne pikniku pidamata või ei vahiks kitsekesi ja olekski lõpus 10 kohta eespool. Siit moraal, A-rajal liigutakse küll veidi rahulikumalt aga ega ikka mökutamist ei lubata. Kahjuks ei saa veel vaheaegadest mitte halligi aru, aga tuttavaid nägusid vaadates tundub, et kanuus hävisime korralikult. Ehk saab selle panna kaalu arvele, tuleb lihtsalt vähem jooki kaasa võtta siis liigume kiiremini.

Kuigi vahepeal võis me nägudest välja lugeda vankumatut soovi tagasi B-rajale saada siis finišis seda tunnet küll ei olnud. Igatahes jätkame ja eriti ootame öist etappi.

Aga kõikse parem uudis on nüüd siin: "suur vend" jälgis meid terve teekonna ja põhimõtteliselt lõpus on näha ka seda kus lauas me sõime ja mitu korda supi järel käisime. Vt siit