Ronimine prügimäel ja kümblemine kloaagis (A.Minn (c))

Tabasalu "seiklusele" paremat selgitust on raske leida. Seiklussportlastelt on tulnud muidki häid käibefraase, ilusaim uudissõna on kindlasti "pokuporno". Tabasalu etapil seda ette ei tulnud kuid muud ennenägematut pornot oli seal küllaga.

Rivi pikendamiseks olid korraldajad plaaninud nööriraja. Masse ei saa aga siiski alahinnata ning ühel sirgel liikus kogu rahvas üle nööri, ilmselt ei võtnud esimesed lihtsalt kurvi välja ning edasine oli suht segane lugu, ehk veel korduvalt tuli minna nööri alt ja pealt.

Rullirajale jõudes oli rivi siiski pikemaks venitatud ja tublimad olid juba meie kohale jõudes täpiks tõmmanud. Meie venitasime kummi välja ja liikusime rahulikus tempos Muraste poole. Lisaülesandeks pakuti Eesti kaardi tundmist: maakondadele tuli nimed anda. Pärast igale eestlasele tuttava Saaremaa, Hiiumaa ja Harjumaa paika panemist hakkasime puzzlet kokku panema. Servad sobisid kenasti kokku ja 12min saime esimesel katsel õige tulemuse. Rulli lõppedes oli tuju suht kõrgel sest kohe meie selja taga liikus Salomon team. Mõistagi oli neil mingi jama olnud aga hea oli ikka liikuda tugevate ees, lühikeseks jäi küll see rõõm.

Järgnes etapp nimega Coastaleering. Võõramaine sõna võiks eestikeeli tähendada vesiaeroobikat vms. Igatahes oli tegu vees sumamisega mille vahele sai korra pangast üles ja alla käia. Ega see polegi nii lihtne, jooksusamme seal ei näinud. Aga ilmselt oli seda kõrvalt lõbus vaadata sest fotograafe oli end kividele sättinud päris mitu.

Keskusest sai alguse mingit sorti rattaralli. Kui rattas on meil vahest vähegi õnnestunud positsiooni parandada siis seekord saime jälle tünga, punkti 12 liikudes. Võtsime otse üle raba aga liikumiskiirus jättis siiski soovida. Rattaralli noolekesed ei andnud seekord erilist pointi, sest teada oli, et jõuda tuleb Harku järve äärde kanuu vahetusalasse.

Kanuu oli ses mõttes isegi põnev, et punktid ei olnud kaugele näha ja tegelikult liiguti ikka masse jälgides suht valedesse kaldasoppidesse. Üritasime natuke ise kavaldada ja punktiga 17 isegi natuke õnnestus. Viimased 2 punkti andsid aimu, mis jalgsietapil ees ootab, muda ja s....!

Edasine rattaralli oli juba vähe põnevam kuid see mäe otsas olev punkt jäi natuke selgusetuks, lihtsalt seal oli nii palju rahvast, et oli ilmselge et punkt seal on. Legendi järgi väheusutav.

Vahetusalas oli vaimuvaene lisaülesanne kivitassimise näol. Avastasime uue tehnika käe vahetuseks kolmekesi kivi kandes, selleks on roteerumine ümber kivi, automaatsel teine käsi koormatud, ei mingit kivi maha panekut. Väga hariv.

Esimese jalgsietapi punktiga (25) üritasime jälle masse üle kavaldada aga eelkõige kavaldasime ikka iseennast. Tegelikult oli plaan hea, lähenesime vasakult läbi karjääri, kuid keegi härra oli seal jalutamas kahe vasikamõõtu peniga ja teps mitte rihma otsas. Olukord ajas orienteerumismeeled segi ja punktist panime esimese hooga mööda. Järgmine põnevam oli punkt tunnelis. Lamp lisavarustusena oli ilmselgelt vajalik. See aga ei aidanud meil jõuda teadmiseni, et tunnelil on 2 väljapääsu. Punktist tulime sama teed tagasi. See jälle ei meeldinud kohtunikele kes olid igale poole ette tõmmanud lindikesi, justkui ei tohikski järgmisele lisaülesandele minna. Lõpuks läksime ikka lindi alt. Lisaülesande nimeks oli köieülesanne. Kui asja sisusse süveneda siis pidigi end köie abil haaratsiga üles tirima. Ise oleks justkui tahtnud ka käsi appi võtta... aga meil oli kodus kokku lepitud, et viimane siseronimine jääb minu kanda, selleks jalatsidki kotti pandud, siis astangu seina sai Aivo omale. Ja köiega sai ta hästi hakkama. Järgmist emotsiooni pakkus punkt 33 kus mõtted liikusid igasugu Ameerika filmidele kus tegevus käib kuskil Florida swampis või Everglades'is. Lõpuks oli juba üsna üllatav, et alligaatorit kuskilt välja ei tulnudki. Veel mõni punkt edasi ja hakkasid meenuma filmid Vietnami sõjast, nii piinav ja lõputu tundus see kahlamine ja mehed olid kõik vait ja tõsiste nägudega. Päris hea meel oli kui see jamps läbi sai.

Viimane rattaetapp ei pakkunud jällegi miskit emotsiooni peale selle, et minul tuli hammastaga kinni hoida ja üritada lihtsalt lõpuni vastu pidada. Väsimus oli sel korral peal ikka tugevalt ja lõpus tekkis hetkeks kahtlus kas oli ikka õige otsus minna viimast ronimisüleannet tegema. Jalanõusid vahetades kiskusid jalad krampi ja tunne ei olnud üldse hea. Ronimine läks siiski edukalt ja seinale pandud märgistus sai hüppega purustatud. Ilmselt tegi see üleasnde järgmistelte keerulisemaks.

Koht sai kokku pärast trahve ja trahvide tühistamisi 33. Kehvim tulemus sel aastal. Aga kui asjasse süveneda siis selline see tase ju A-rajal ongi. Pärast foorumi lugemist ja lugematuid vingumisi etappide tasakaalu teemal olid korraldajad nüüd asjale eriti huvitavalt lähenenud, piltlikult öeldes olidki kõik etapid võrdsed, distantsilt. Ca 15 km oli nii rulluisku, jooksmist kui jalgratast. Kanuud oligi kuidagi vähevõitu. Ise eelistaks siiski enam vähem ajalist võrdsust. Lisaülseannetega võis küll rahule jääda, kogu võistlusest võikski need anda mingi arvestatava osa nagu sel korral oli. Nüüd on nähtud küll kõike ja korraldajatel on raske millegagi üllatada. Tarvitseb aga pilk visata b-raja kaardile ja siis on selge, et seiklust jagub a-rajal piisavalt ja tuleb rahul olla pakutavaga. Esialgse plaani kohasel tahaks ikka järgmine aasta ka platsis olla. Loodame, et nii palju jooksma ei pea.

Teekond nähtaval siin

Tervitused kõigile kolleegidele/konkurentidele ja kohtumiseni kuskil metsas.

Elvas jagus kõike.

Sel aastal oli kahe suvise etapi vahele jäänud armutult vähe aega. Tavaliselt sellel ajal tekib alles huvi kalendrisse vaadata ja hakata mõtlema järgmise etapi ettevalmistuse peale, seekord oli võistlus käes nii ootamatult. Samas oleme kahe A-raja etapiga kogenud, et suurem osa rajast läbitakse rasvapõletustsoonis, siis lõigutreeningu asemel sobib hoopis rasvakogumine. Ja seda olime tiimi peale kokku kogunud lühikese ettevalmistusperioodi jooksul 10kg jagu. Meie nägemus asjast on selline, et puhtasse lihasesse on kaasa vaja vedada tohutu hulk geele, batoone ja imejooke, palju lihtsam on seda kõike ühtlaselt naha all kaasas vedada. Seega ettevalmistuse võis siiski kordaläinuks lugeda.

Tänusõnad ka sõber Martinile, kes sai pulmad peetud reedel. Laupäevase peoga oleks üks üritus suht poolikuks jäänud.

Orienteerumiskaarti pole see aasta käes hoidnud, veel vähem siis rattaorienteerumise oma. Seega juba enne starti piilutud kaardinurk pani südame kiiremini tööle: Iga liige läbib erineva KP. Mulle jäi tõenäoliselt kõige lihtsam variant 1B. Ratta O kaart on ju sellises mõõtkavas, et muudkui sõida ja sõida aga aru ei saa kusmaal sa küll olla võiks. Lisaks hakkas mingilt maalt rahvast vastu sõitma... täiesti segane värk. Üritasime näo järgi kindlaks teha, kes võiks endas kindel olla. Ühel hetkel siiski oli punkt metsa vähel näha. Palju ka tänu sellele, et jaamasid oli sinna kümmekond tükki tassitud. Niipalju ikka kaarti jagan, et tagasi sõitma ei hakanud ja täistuuridel sai järgmisse punkti sõidetud. Aivs oli oma ralli juba lõpetanud, variant 1A, Verms alles nuputas rajavalikute kallal, 1C olevat paras pähkel olnud. Edasi kulges juba rahulik rattaralli Vermo juhtimisel, aga mitte kauaks, kohe saadeti metsajooksule. Selleks ajaks olin oma kaardi kenasti kotti ära pakkinud ja sellest jooksu osast pole õrna aimugi kuidas see läbitud sai. Ka tagantjärgi kaarti vaadates ei mõista. Mõned osad orienteerumises jäävadki segaseks. Aga jooksu lõppedes läks asi põnevamaks. Tornist laskumise oleks võinud enda peale võtta, aga lisaks oli sealt vaadates vaja järgmine punkt leida. Tunne oli alles pohmane ja mõtlesin, et ei julge seda vastutust võtta. Selleks oleks ju Vermo võinud üles saata aga konkreetne vastus oli: mina sealt alla ei tule. Seega Aivs võttis koorma enda kanda. Igal juhul oli ülesanne uus ja huvitav, ammu pole suudetud millegi sellisega üllatada. Kaardile sai märgitud küll vale maja kuid foto järgi tundsime ikka õige koha ära. Edasi tuli tõsine rattaralli kus tekkis igatsus maanteeratta järgi. Hoog oli sees nii suur, et pööramiseks ei olnud aega ja sõitsime sisse korraliku ringi aga vähemalt mööda asfalti. Jõudsime 16 punkti koos kõigi teistega kellest olime varem mööda sõitnud. Lisaks nägime kuidas esimesed olid lõpetanud juba vahepealse jooksuetapi ja lisaülesande ning liikusid edasi uuele rattaetapile.

Jalgsi liikumist pakuti küll ainult 3,3 km aga see sisaldas kahte lõbusat lisaülesannet, esiteks muidugi jõeületus ning teiseks täheteadus. Küsimus oli midagi sellist, et tuli järjestada päikesesüsteemi planeete kauguse või suuruse või kurat teab mille järgi. Minu esimene reaktsoon ja küsimus oli, mitu ringi me nüüd siis jooksma peame kui me ühtki vastust pihta ei saa. Nimerkirjas oli 15 nime ja 15 ringi jooksmine tundus loogiline. Verms võttis siis aja maha ja hakkas targalt arutlema: nii need peaks olema Saturni kaaslased... siis tekkis lootus, et kõik polegi veel kadunud. Ise oleks Marsi kõrval ka Snickersi planeediks arvanud. Kohtuniku juurde minnes jätkus Vermsil veel eneskindlust teatada, et varem loeti ka Pluutot planeediks... kohtunik oli kohmetunud ja jagas meile 2 trahviringi. Sellega olime rahul ja Aivs alustas. Töö oli aga piisavalt raske, 25kg seljal umbes 100m ehk mul tuli ette võtta teine ring. Üldiselt väga hariv ülesanne oli. Siis jälle jooksuga ilma lisaraskuseta ratta juurde ja kihutama.

Rattaetapil, nagu ikka, tegime oma parimad vaheajad ja parandasime veidi ka kohta. Igatahes hooga keskusesse välja ja sealt jälle jooksuga kanuusse. Nähes ojakest ja kanuusid selle kõrval tekkis küsimus kus see jõgi võiks olla?! Aga seesama oligi, Elva jõgi siis. Kurvid olid vallatud. Peki Tiit näitas parklas enne Subaruga ette kuidas neid kurve tuleb võtta, ikka enne kurvi külg ette ja siis gaasi... Aga rajameister oli laisk, punkte kaardile polnud pannud. Võibolla oli eesmärgiks Elva jõe ümruse ilusale loodusele tähelepanu juhtida, kõik igatahes sõudsid aeglaselt ja muudkui vahtisid ringi. Punktid leidsime üles kõik ja õigesti said nad ka kaardile.

Siis veel ainult kiire jooks... ja vahele ujumine... ja veel enne finišit palli tagumine... ja oligi kõik. Ei ole ükski ala ega üleasanne eraldi võttes midagi erilist aga kokku pannes tuleb mõnus kompott ja see on lahe. Lõpetades oli tunne väga hea ja kõige huvitavam oli, et koht ei huvitanud absoluutselt, lihtsalt mõnus tunne oli heast etapist.

Selles mõttes oligi põnev etapp, et kõike vaheldus miski ei hakanud piinama, kui just kanuu välja arvata. Teine kord võiks kanuust korra rahva kuskil välja ajada ja siis jälle edasi kütta. Ilmselt just see teebki võistluse huvitavaks, et kõik vaheldub kiirelt ja ükski ala ei hakka lõputuna tunduma. Ilmselt jäi palju rahvast etapiga rahule ka sellepärast, et lubatud võistlusaeg kujunes kõvasti lühemaks. Aga tegelikult ei teagi kus see fenomen on, et mõni etapp on lahe ja teine jälle üldse mitte.

Koht oli lõpetades vist 36. Kuid trahve jagati sel korral eriti lahkelt, et me oleme hetkel protokollis 21 kohaga. Üldiselt pooldaks ka seda ideed, et trahvid (sellised mis on kohe arvestatavad) saaks kanda võistluse käigus, trahviringide või kasvõi seismise näol. Saaks ka lõpujoonel aimu, kes siis tegelikult parem oli. Kõige kiirem ei pea kindlasti olema, sellest on vast kõik aru saanud. Järgmise korrani!

Liikumist saad näha siit

Väätsa rabamatka lahtised meistrivõistlused

Rabas mulle meeldib matkata. Mulle meeldib matkata mööda laudteed, päeval ning seljakoti ja suure fotoaparaadiga. Öösel otse üle laugaste meeldib meie võistkonnale ka matkata aga mitte aja peale joosta. Võib ka öelda, et meie ettevalmistus ei võimalda jooksmist sellistes oludes. Eelkõige sellest on tingitud meie koht protokollis.

Aga asjadest ikka järjekorras.
Xdreami öine etapp algas rattasõiduga. Ratta ettevalmistus võttis sel korral pisut enam aega kui tavaliselt, sest lisaks kummide pumpamisele tuli eemaldada ka eelmise etapi numbrimärk. Kuna füüsiline ettevalmistus oli jäänud tahaplaanile, olime rohkem tähelepanu pannud tehnilisele poolele. Aivo oli kõvasti ostlemas käinud ning kõik vajlikud kummid, nöörojupid, pealakesed ja vidinad olid sel korral kaasas. Rattaetappe peame üldiselt oma eeliseks kuid sel korral õnnestus ennast tugevalt üle kavaldada juba teises punktis. Ehk siis liikudes teisest kolmandasse. Võsas ragistamine premeeriti 15min hävinguga ning 68 kohaga 3 punktis. Seega oli kogu meie eelis rattal kiirust arendada maha visatud ning mot kuidagi väga madalal. Metsas oli näha siiski veel hulgaliselt rahvast ning liikusime ikka korraliku tempoga edasi. 5 punkt oli juba rabas ja sealt edasi algas puhas piin. Paide ja Türi kandi rabasid oleme varemgi kirunud, ei ole me ju miskid kerged jooksumehed. Kogu etapp möödus sisuliselt jalutades, puhas tund kaotust parimatele. Müstiliselt olime ühes punktis saanud 12 vaheaja ning vahepeal hakkas metsas paistma ka mingeid väiksemate numbritega võistlejaid, kuid neid nägime siiski vaid korraks. Rabaetappi lõpetades ja oma rattaid kokku korjates oli masendus juba võimu võtnud, kõik rattad mis veel näha olid, olid numbritega alates 70. Aivo olla märganud ka ühte 2-ga algavat numbrit aga ju ta ikka oma ratast nägi.

Järgnenud rattaetapp läks libedalt, siit ka meie kõige särvam hetk kui punktis 47 on meile märgitud parim vaheaeg. Rullirajal sai ka esimese ülevaate enda kohast, mis ilmselt ei olnudki 70. Vastu tulnud tiimide järgi sai välja arvutada ka kaotuse liidritele, mis ka ei olnud väga hävitav, selleks hetkeks vast 1:20. Ühesõnaga olime graafikus. Rullirajal sain särada oma uisutamisoskusega, eelkõige minu kui nõrgima ratturi jaoks kaasa võetud kumm sai kinnitatud minu taha ja Verms selle külge, kuna tema tuttuued uisud tegid koos Vermsiga esimesi samme. Ta oli aastaid raiunud, et elus ei pane siukseid asju endale alla. Kummi küljes tekkis aga kindlustunne ning hea oli sammu harjutada. Tagasiteel premeeriti meid 19 etapiajaga, uskumatu...

Arvutasime jätkuvalt oma kaotus liidritele ja nuputasime koha üle kuid pilk kaardile ei tähendanud head, ratast oli jäänud vaid loetud punktid ning edasi tuleb ainult häving. vahepeal lasti metsas puid lugeda ning nägime ka ingleid. Soovisime ikka jõudu, vastuseks kostis rahulolematut mõminat, käimas oli neil ju üheksas tund lubatud 5-6 asemel.

Kanuu start oli viidud teistele narrimiseks otse võistluskeskusesse. B-raja lõpetajad said supilauast tulnuna istuda jõe ääres ning näpuga näidata hullude peale kes läksid hinnanguliselt siis veel 4h ringile. Hinnang osutus aga ka veel optimistlikuks. Kanuu punktide leidmisega olulisi probleeme ei olnud. Esialgu üritasime neid ise otsida kaardi järgi. Varsti selgus, et tuleb vaid otsida suuremat rajatud parkimisplatsi millest viib korralik maantee puktini. Suunavad sildid olid vaid panemata jäänud. Kanuu juures tegi rõõmu see, et vool oli tugev ning rajameister oli vastu igasuguseid ootusi planeerinud raja allavoolu. Muret tegi aga see, et jooksurada tuli küll otse vastu kuid ühtegi jooksjat ei olnud näha. Kui pildile hakkasid ilmuma jooksjad, andise see võimaluse jälle arvutada natuke enda lõpetamisaega ja see osa tegi jälle muret. Optimistlik arvutus ütles ajaks 14h, pessimistliku prognoosi me ei teinud. Kanuust väljudes öeldi meie kohaks olevat 29. See oli suhteliselt rõõmustav uudis kuna sinnamaani olime endiselt aevanud, et ehk oleme ca 50-70 positsioonil. Kuna just selliste numbritega võistlejaid olime terve võistluse jooksul näinud. Veest välja tulles võttis vastu Alar Sikk isiklikult kellega sai mõned õlled ja snack tehtnud ja kohtumine matkaseiklusel kokku lepitud. Selle ajaga oli aga 1 tiim meist möödunud, kes oli silla all oleva punkti võtnud "monkey see, monkey do" stiilis, ehk kanuust väljumata. Arvasime, et 30 positsioon ongi parem kui 29 ning liikusime rahulikult edasi.

Sellel jooksurajal ei olnud ka vaja palju pead vaevata sest lisaks esimestele A-rajakatele oli sealt üle käinud ju terve B rada ning teemärgistus oli isegi jõepõhjas. Vesi oli küll külm kuid veest välja tulla oli mõnus. Nii me seal kulgesime mööda maanteed Berliin-München, või kuidas seda foorumis nimetati. Liialt ei saanud siiski end uinutada lasta sest sisse oli aetud ka eksitavaid kõrvalteid. Keegi ei suutnud selleks ajaks enam kokku arvestada palju siis aega tegelikult kulus selle kanuu ja jooksuetapile kokku, igatahes kaua. Ja ei lastud meid ju veel koju minna. Enne finshit veel suplused süstaga ning autokummiga. Siiski ei midagi erilist enam. Ka 15 tunnil suutsime teha jooksusamme ning vedada end korralikult finšisse. Kohaks pakuti siis juba 27 ja nii ta ka jäi.

Arvuta mis sa arvutad, kuskile kiiremini ei oleks lihtsalt jõudnud. Kokkvõttes ei juhtunud justkui midagi erilist ja tegelikult oli ju lausa igav etapp. Kogu põnevam osa, ehk pime aeg, läks rabas jalutamisele kus tegelikult oli piisavalt valge. Ratta lampi ei saand põlema pannagi, see õnnestus hoopis ära kaotada veel enne kui teda oleks võinud vaja minna. Mitte kuidagi ei saa öelda, et see oligi nüüd kõige vägevam etapp.
Lisaülesanded olid nagu ka rohkem aja viitmiseks, natuke elevust tekitas küll tornist vettehüpe aga see oli juba võistluse selles faasis kus mõtlemiseks ei olnud piisavalt oidu, oleks vaim natuke värskem olnud, poleks küll sinna roninud.

Peame oma kohaga protokollis rahul olema, selline see tase siis A-rajal ongi.
Ülevaate liikumisest saab siit.
Logger suri küll kuskil rulliraja lõpus juba, nii vastupidavatele meestel pole piisavalt pikka loggerit välja mõeldud.

ARDU XDREAM

Proloog.
Nagu juba korra mainitud, olulisim vahe A ja B rajal saab selgeks registreerimisel. Kel jäi B-rajale registreerimise kogemus saamata, see ehk vähemalt üritas Madonna pileteid osta ning saab aru, millest jutt. Toetame igati mõtet järgmisel aastal moodustada elav järjekord. Rajameistrid on näinud küll kurja vaeva inimeste motivatsiooni langetamisel kuid kuidagi ei vähene huvi ürituse vastu ning endiselt jääb huvilisi ukse taha.

Põhimõtteline otsus A-rajal osaleda sai tehtud kohe pärast eelmise aasta viimast etappi. Veidi hirmutavaid sõnavõtte on aegajalt lugeda foorumis, kus räägitakse 4-5h treeningutest ja 8K rulluiskudest, või siis 80K jalgratastest. Meie tavalised vanainimesed saame oma 2h nädalas trenni teha ja rattad pärit sajandi algusest (no väikese liialdusega). Pikim rattasõit sel aastal sai tehtud päev enne xdreami, see sai kokku 30km. Õnneks on läbi talve kogutud mõned ja suusa- ja jooksukilomeetrid.

Ülevaade asjast
Stardist esimesse punkti minnes ei tekkinud küll veel mingit A raja rahuliku liikumise tunnet, ikka parajalt tõmmati. Esimeses punktis tehti aga selgeks, et natuke orienteeruda peavad kõik liikmed oskama. Kuna kaart oli käes sel aastal esimest korda siis õnnestus ka kohe vales suunas joosta, julgust lisas asjaolu, et mitte üksi ei jooksund sinnapoole. Ehk siis punkti 2C asemel punkti 3A. Adrenaliin oli nii peale keeratud, et kaarti ei olnud mahti vaadata, teised ju jooksid ka sinna poole. Ja punkti jõudes oli tunne, et mida ma küll siin teen ja kas siis nüüd kohe vaja terve võistkonna võistlus tuksi keerata. Aga jalad jagasid kiiresti ja 2C ei olnud kaugel. Ja sinna poole joostes mõtlesin, a kus need teised siis jooksevad, sest järgi ei tulnud ka kedagi... Igatahes see kogemus tuli kohe kasuks sest koos tuli sama teed veelkord joosta. Hiljem uudiseid vaadates selgus, et ka parematel juhtus seal nii mõndagi.

Edasi tuli tavaline rattaetapp, ei miskit väga erilist, mõni üksik kõrvalepõige ja väike lisaülesanne kahe traadijupiga. Jooksu vahetusalasse jõudes nägime ehk kümmekond komplekti rattaid. Aga see jooksurada meile küll mõeldud ei olnud. Midagi sarnast võib ehk haanjas kohata, oma lisakilosid mäest üles ja alla ajada läbi risuse metsa oli paras piin. Mingi lugematu arv tiime jooksis meist hirve sammul mööda. Siin tulid esimesed repliigid teemal, kas oli vaja ikka siia A-rajale ronida. Selleks ajaks hakkas täis tiksuma ka 3 tundi ning mõtted läksid juba lõunalauale kus B-raja lõpetajad mõnusasti selleks ajaks olid kohad sisse võtnud.

Aga järgnenud rattaralli viis motivatsiooni uuesti üles. Lahendamist oli omajagu. Päris põnev oleks teada kas keegi ka selle ralli päris legendi järgi läbi sõitis. Esimese pauna jagasime kohe välja aga miskipärast mõtlesime, et kasulik on see ring ikka peale teha et saaks üldpikkuse odomeetril paika. Kui me aga jõudsime lasketiiru juurde tagasi ja meid püssi ähvardusel minema löödi siis loobusime edasistest paunadest ja keskendusime kaardile ja noolekeste kokkulugemisele. Teist tiiru enam peale ei teinud, natuke lugemist näitas, et jõuame mõne aja pärast ikka samasse kohta tagasi. Jah, aga punkt oli veel leidmata. Tõele au andes leidsime punkti lihtsalt kaasvõistlejate liikumist ja nägusid jälgides, sealt poolt tuli väga keskendunud ja rahulolevate nägude suur punt, ju see punkt seal on. Edasi olime kenasti pildil, ehk legendis. Aga oleks ju pidanud kohe ära jagama, et see legend ajab meid sohu ja otse saaks palju kiiremini. KP nr jäi ka justkui kahe silma vahele, oleks ju võinud märgata, et seal punktis oleme juba käinud. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud rattaralli legendi üldse lõpust lugema hakkama ja mõtlemisele oleks võinud veel rohkem aega kulutada. Oleks süsteemi kohe välja jaganud, oleks võinud sealt oma 20min võita.

Siit edasi lubas kaart 7,35km ratast, 2 punkti 4st. Eksimisvõimalusi siin palju ei olnud aga kokku sai ikka 15km üsna tüütut kerimist. Ja muide tuul oli kogu aeg vastu sõltumata sellest kuhu poole sõitsime. Õnneks meil on tiimis rattamees olemas kes saab vastutuule otstega ka hakkama. Ja veel nii hästi, et kohe järgnenud lisaülesandes jalg ei värise: vt joonis 1.

Kanuu kohta võiks ainult niipalju öelda, et kõik see tundus ette kuidagi palju hirmsam kui välja kukkus. Alates sellest, et kohale oli aetud töötu Peep Taimla tormikaarti tutvustama ja kõrval viidi läbi intensiivne meresõidu algkoolitus. Aga õnneks need juhised ei jätnud palju valikuvõimalusi ja enda arvates tegime üsna optimaalse tiiru. Viimasesse kanuupunkti lähenedes oli küll vahepeal tunne, et ilmselt on võimalik ka kanuuga lainetel surfida. Lugesin igaks juhuks veel juhendi tagantjärgi läbi, puri või lohe ei ole keelatud varustuse nimekirjas. Võibolla siis järgmine kord Paunkülas uued abivahendid, sest minu mäletamist mööda olid ka 5a tagasi olud üsna sarnased.

Kokkuvõttes tuli 22 koht. Vaikselt lootsime kohta 20 hulgas ja palju ei eksinud. Järgmiseks korraks ka teadmine, et konkurents on tihe, 9 tiimi natuke üle 10 minuti sees. See 10 minutit poleks ju miskit näpistada kui vaid ette teaks. Jätaks kuskil mõne pikniku pidamata või ei vahiks kitsekesi ja olekski lõpus 10 kohta eespool. Siit moraal, A-rajal liigutakse küll veidi rahulikumalt aga ega ikka mökutamist ei lubata. Kahjuks ei saa veel vaheaegadest mitte halligi aru, aga tuttavaid nägusid vaadates tundub, et kanuus hävisime korralikult. Ehk saab selle panna kaalu arvele, tuleb lihtsalt vähem jooki kaasa võtta siis liigume kiiremini.

Kuigi vahepeal võis me nägudest välja lugeda vankumatut soovi tagasi B-rajale saada siis finišis seda tunnet küll ei olnud. Igatahes jätkame ja eriti ootame öist etappi.

Aga kõikse parem uudis on nüüd siin: "suur vend" jälgis meid terve teekonna ja põhimõtteliselt lõpus on näha ka seda kus lauas me sõime ja mitu korda supi järel käisime. Vt siit

Xdream 2009

Tore on olla võistkondade nimekirjas esimene. Edaspidi võiks nii olla ka protokollides. Selle aasta eesmärgiks sai vähem sebimist ja rohkem vastupidavust, seepärast siis A rajal. Eks see registreerimine juba näitabki A ja B raja erinevused suures plaanis ära. Närvilisust ja sahmimist on B rajal kindlasti rohkem, see hakkas ära väsitama. Nüüd võtame asja rahulikult ja poodiumikohti (vähemalt esialgu) taga ajama ei hakka.