ikstriim paides

Xdreami kolmandat etappi tuli oodata vaid mõned päevad kauem kui iphone'i saabumist Eestisse. Kui EMT pakutavad paketid iphone'ile olid suureks pettumuseks oma kalli hinna ja pubekatele mõeldud sõnumipaketiga, siis sama ei saa öelda Xdreami raja kohta, isegi tulemuse üle ei saa viriseda.

Aga asjast ka. Stardikiirendus oli meil hea, seda olime harjutanud korduvatel treeningutel, oli jagatud ülesanded, käsuliin paigas ja kohe pärast stardipauku võis tõmbamist alustada. Stardis oli meist kiirem vaid Raidar AT Spordist aga tema pani paari meetri pärast külje maha ning liidripositsioon oli meile kindlustatud. Rattalõik jäi lühikeseks ning kanuu vahetusalasse tuli peagrupp koos. Kuigi meile on märgitud vahetusalas esimene vaheaeg, ei saa me kogu au selle segaduse eest endale võtta. Klassikud ütleks lihtsalt: sellist jama on rakse kommenteerida. Üritasime suurest pundist enne vette saada, igasugune kaardilugemine jäi tahaplaanile. B-rajakale kohaselt panime loomulikult allavoolu ajama, ikka teiste järgi. Siinkohal võiks muidugi pidada pikema loengu orienteerumise algtõdedest, põhja-lõuna suunast, kaardi ja kompassi kasutamisest, aga pigem peaks seda teguviisi psühholoogiaprofessorid arutama. Igal juhul kogu kaader B-rajal sai vales suunas sõuda päris jupikese maad. Kui olime otsa ringi pööranud, ei lõppenud kuidagi vastu tulevate kanuude armaada, tirisime kanuu välja ja panime mööda kallast vabasse vette, teisele poole stardiala. Sealt edasi esimesse punkti viis meie tee üle veehoidla. Teine punkt oli tõsine kanuu sikutamine mööda võsa, kolmas juba paadile kohasemat teed pidi, mööda jõge. Sõudjaid oli mõlemas suunas nii palju, et aru enam ei saanud kudapidi see jõgi voolab või mis positsioonil keegi võiks olla. Kui välja arvata u 5min kaotus stardisaginas siis kaunuu etapp õnnestus päris hästi.

Pärast kanuud oli rõõm esineda ujumisega. Kui Siku üritusel Võrumaal sai ilma vestita ning ilma mingi julgestuseta ujuda umbes poole pikema maa siis nüüd oli turvalisus tugevalt tagatud kuid päästevest ei libise kindlasti nii hästi kui Phelpsi NASA trikoo. Tegime olulise avastuse, et sellili oli liikuime hoopis ladusam kui rinnuli. Vesi tundus üllatavalt külm ning Verms sai ka krampe tunda.

Pärast ujumist oli tunne värske aga see minetati koheselt järgnenud jooksuetapil kus sai solgiojasid läbida kokku u 15 korda. Meie positsioon oli pärast jooksu keskpärane 14-15. Järgnenud rattaetapil kihutasime meile kohaselt suure ringi kuid tundus, et seekord oli otsevariant kiirem. Grupisõit rabasse läks enamasti Aivo vedamisel, grupp pandi eelkõige paika numbrite järgi, meil oli sel hetkel kõige väiksem (203). Ning kui keegi tiimist 206 üritas vedama minna tuli kiire korrale kutsumine tagantpoolt. Ühesõnaga nii ta läks ning rabajooksule tuli päris kõva punt korraga.

Jooksumehed me ei ole. Oli see siis nüüd soo või raba või lihtsalt pehme samblik, aga ilmselt Soosambla meestele sobis sest nemad olid juba kaugel ees. Meil ei tulnud aga jooksusammud kuidagi välja ning laugastes vajusime ka üha sügavamale. Seda etappi ei saa küll väga asjalikuks pidada, miski puänt oli justkui puudu seal rabas. Ilmselt küll rivistas see suhteliselt adekvaatselt meeskonnad füüsilise vormi järgi. Meil see puudub, seega sobivad meile rohkem kavalust nõudvad etapid.

Viimaseks rattaralliks olime samuti valmistunud hoolikalt. Odomeeter oli kalibreeritud ning GPS-i abil seadistatud näitamaks meetreid kohtunikega samas süsteemis. Hea üllatus oli aga see, et vihm ja sopp olid oma töö korralikult teinud ning peale kiiruse ei näidanud kopuuter ühtki numbrit. Siiski Aivo aparaat oli katsumusele vastu pidanud ning tema "tuules" läbisime rattaralli. "Tuules" sellepärast, et rohekm oli tegu ikka sopaga. Kuna omaette nagu ka ei jaksand vastu tuult sõtkuda siis oli ikka parem soppa sülitada ja silmi kinni hoida. Kuna rajale oli sokutatud vaid üks punkt ning legend ütles selgelt, et järgmine on vahetusalas siis meie jätsime metsaralli vahele. Kasuks tuli kogemus neljapäevakute tillurajalt, kus ka lint veetakse punkti suure kaarega läbi metsa kuid tee läheb selgelt otse. Seega 3a lapse loogikale toetudes otse finišisse, tulemuseksi rattaralli esikoht. Oli kuulda, et teistsugune teguviis ristiti "Suureks Tüngaks" Otsust toetas ka varasem kohtupraktiga, näiteks Kurgjalt.

Tõkkejooks oli juba justkui maiuspala, 4s võit konkurendi üle kindlustati elegantsete hüpetega, vt ka joonis allpool.

Peab ikka mainima, et sprindimehed me ei ole, ei saa juskui hoogu sisse ega ühtki aeglase mehe eelist ära kasutada. Kohaga esikümnes võib siiski rahule jääda, viimasel etapil on ju võimalus jälle särada. Üldarvestuses peame Soosamblaga kuidagi asjad selgeks tegema. Nende tiimi on juba sokutatud informaator, et ettevalmistusel silm peal hoida ja uuematest tehnoloogiatest info kätte saada.

PS. Järgmisel aastal kuulub kohustusliku ettevalmistuse hulka ka "Kõva mehe jooks" kus pidavat korralikult mudas roomata saama.

Alar Sikk 2008

Lugu sellest, kuidas Alar Sikku ei näinud ning tiigi põhjast õlut ei leidnud.

Kuna Xdreami öisest etapist on kohe kohe ilmumas raamat ning juba varem avaldatud hulgaliselt artikleid ning arvamusi, ei ole mõtet tagantjärgi sel teemal sõna võtta. Seega anname aru järgmise etapi ettevalmistustsüklisse kuuluva võistluse teemal.

Alar Siku matkaseiklus 2008. Seiklus igal juhul, Alar Sikku ei kusagil. Kuna kogu võistlus toimub valikorienteerumisena siis on päris keeruline võrrelda tulemusi ja rajavalikuid. Meie plaan stardis oli võtta suurem osa rattapunkte, minna kanuuetapile millele järgnes juhendi järgi jooks ning jätta lõppu 2-3 rattapunkti. Stardiärevus oli aga piisavalt suur ning kui olime stardikiirenduse teinud ning jätnud seljataha vähemalt 5 konkurenti, avastasime, et liigume vales suunas. Orienteerumises on päris oluline tunda põhja-lõuna suunda ning vähemteadjale selgituseks, et kompassi punane nool näitab siiski põhja, mitte lõunasse nagu ekslikult värvi järgi võiks arvata. Kaardil on põhi üldjuhul ülevalpool, viimased uudised saaremaalt räägivad, et põhja-lõuna jooned võivad ka diagonaalis joosta. See pisike vahejuhtum sundis kiirelt strateegiat muutma ning tuli võtta 2 rattapunkti, mis esialgu oli planeeritud lõpupoole. Kui julgesime juttu teha, et ehk on võimalik läbi kütioru punktist 38 minna ka teisi rattapunkte võtma, võrdles Vermo meid irooniliselt ühe tubli konkurendiga ning selge oli, et otse me ei lähe. Seega jäi järgmiseks meile ette kanuu ning jooksuetapp.

Kanuu juures olime teisena. Tuletame ikka meelde, et valikorienteerumise puhul see suurt midagi ei näita, aga hea tunne ikka. Esimese kanuupunniga tegime igasugu trikke, raiusime läbi roostiku, katsetasime erinevaid kraaviotsi, saatsime Aivo koos konkurentidega otsingutele... kuni selgus, et olime punktist 2m kaugusel juba käinud ning oleks tarvitsenud vaid paadis korra püsti tõusta. Selle strateegia kasutas ära meie tugev konkurent sel etapil, Wilo team, meie lahkudes vaatasid korraks ringi ja punkt oligi käes. Järgmise punktiga nii libedalt ei läinud. Aivs käis koos hulga kaaslastega punki arvatava asukoha risti-põiki läbi, kuid lõpuks tuli siiski Vermo ala kaardistama saata. Samal ajal istusime roostikus koos 2/3 Wilo teamist. Arutasime Eesti seiklusspordi mineviku ja tänapäeva üle, tõime kohapeal paralleele Kärstna kandi rabadega, võrdlesime treeningplaane ning lubasime järgmises punktis jälle kokku saada. Vermo oli jõudnund ala kaardistada ning veendunud, et punkti ei ole, asusime teele järgmisse punni. Justkui muuseas põikasime veel korra kaldale, stiilis: "vaatame mis need siin teevad" ikka seesama Wilo, ning 10s pärast oli punkt käes. Ei olnud päris õige koha peal, aga protesteerima ei hakanud ja mõtlesime, et elu on ikka seiklus. Enne kanuu lõppu tuli vastu Maratonsport, kes tervitas meid kui konkurente. See tõstis esialgu enesehinnangut, kuid kui nad meist jooksurajal möödusid ning teavitasid, et neil veel 2 rattapunkti võtta siis oli selge, et täna konkurentsi me ei paku.

Jooksuetapilt oli vast elevust tekitavam punkt pandud Kütioru suusanõlva tippu. Orienteerujad rääkisid midagi orvandist aga legendi järgi oli täiesti selge, et seost tuleb otsida suusatajaga. Slaalomis oleme tugevad, tundsime suusataja pildi kohe ära ning selle punktiga ei teind viga rohkem kui ehk pool tundi. Siinkohal peab jälle meelde tuletma, et orienteeruja jaoks on tähtsaim info allikas kaart, millega kontakti saavutamine toob edu. Meil õnnestus kenasti ühest punktist mööda kõndida teadmata, et me selle koha peal oleme. Seda suurem oli aga äratundmisrõõm sinna punkti tagasi tulles. Asi läks meie jaoks põnevamaks kui Aivsil hakkasid jalad krambitama, ees seisis aga korralik ujumisetapp, kogenud triatlonistina võiks pakkuda selle pikkuseks u 350m. Ajasime sisse hulgaliselt geele ja vedelikke ning võtsime ujumise siiski ette. Ringi jooks oleks tähendanud vähemalt 5 min hävingut, meie tempo juures ilmselt enamgi. Ujumine õnnestus suurepäraselt, Aivsil viimastel meetritel jalad sirgu.

Edasine võistlus ei pakkunud palju emotsioone, tõime jälle paralleele Kärstna hommikuga kui oled rajal olnud 2h kauem kui plaanisid. Grupisõidus õnnestus lahti rebida 2-3 tiimist. Viimase punktiga siiski kavaldati meid üle ning ujumine läks meil pikemaks. Olime ka vist ainuke tiim kes käis punktis kolmekesi, ujuda meile meeldib. PS, Aivsil õnnestus enne veel rattaga salto visata (vt joonis), varem näinud seda ainult Värniku esituses ja tagurpidi, aga vaatepilt oli hea. Luud kondid terved aga krambid kimbutasid.

Lõpus lisaülesanne, kus tuli määrata ringikujulise ratta-ala pindala. Aivsi kella järgi oleks selle ehk täpselt ka paika pannud kuid Vermo kogenud silm hindas juba eemalt mäe otsast selle läbimõõduks 25m (abiks oli siiski ka pika sammuga konkurent, pika sammuga seepärast, et õige oli 27m). Kuna kohutavat rebimist rajal ei olnud siis õnnestus veel matemaatika ka üsna hästi, vastuseks pakkusime 450m2 (ringi pindala valem on pii x r², finišis võis kuulda erinevaid matemaatilisi tõlgendusi mis olid ilmselt tingitud ikka liiga kõrgest pulsist ja/või vähestest vee ja toiduvarudest).

Finišis olime neljandana, mis andis meeste arvestus veel kolmanda koha. Küll ei tee au segavõistkonnale kaotamine kui tegu ei ole vähemalt AT-spordi tiimiga. Saun oli soe, tiigis vesi ka soe. Legend räägib, et tiigi põhjast pidi õlut leidma, leidsime hoopis külmkapist aga maitses ikka hästi. Auhinnaks sai veel 2 sixpäkki, rasked ajad pidid olema, kõigile ei jagu. Lisaks saiapätsi ja loomulikult diplomi ja karika. Maratonspordi mehed viisid oma kaasatoodud auhinnad koju tagasi, aga nagu öeldi, kes võis arvata, et nemad võidavad:)

Arvestades asjaolu, et Aivs oli ühest kõrvast kurt, tundis viimati krampe keskkooli ajal ning teised olid lihtsalt väsinud, võib tulemusega rahule ikka jääda. Saime hea treeningu ning ülevaate vormist, mis oli vilets. Järgmine aasta jälle, äkki näeb siis ka kes see Alar Sikk on.. Järgmiseks aga Paide Xdream. Treeningkava ning testvõistlusi veel konkurentidele ei avalda. Sellest hiljem.

Bloog

Publiku, fännklubi ja konkurentide tungival soovil peame andma aru oma multispordi tegemistest. Eelkõige tahavad kõik teada mis siis ikkagi juhtus ning kus tehti seekord viga, sest poodiumi kõrgeimale astmele pole seni jõudnud. Aadressi järgi jõudsid ära arvata meie ambitsiooni, aastal 2012 Londoni multispordi olümpiale jõuda. Tiimi nime on sel aastal ostnud endale KM Sisustus, kelle kanda on laagrite ning võistluste jooksvad kulud. Särkidel on veel vaba pinda väiksemate sponsorite jaoks ning teretulnud on varustuse pakkumised. Manager tegeleb järgmiseks aastaks lepingute sõlmimisega.