Tabasalu "seiklusele" paremat selgitust on raske leida. Seiklussportlastelt on tulnud muidki häid käibefraase, ilusaim uudissõna on kindlasti "pokuporno". Tabasalu etapil seda ette ei tulnud kuid muud ennenägematut pornot oli seal küllaga.
Rivi pikendamiseks olid korraldajad plaaninud nööriraja. Masse ei saa aga siiski alahinnata ning ühel sirgel liikus kogu rahvas üle nööri, ilmselt ei võtnud esimesed lihtsalt kurvi välja ning edasine oli suht segane lugu, ehk veel korduvalt tuli minna nööri alt ja pealt.
Rullirajale jõudes oli rivi siiski pikemaks venitatud ja tublimad olid juba meie kohale jõudes täpiks tõmmanud. Meie venitasime kummi välja ja liikusime rahulikus tempos Muraste poole. Lisaülesandeks pakuti Eesti kaardi tundmist: maakondadele tuli nimed anda. Pärast igale eestlasele tuttava Saaremaa, Hiiumaa ja Harjumaa paika panemist hakkasime puzzlet kokku panema. Servad sobisid kenasti kokku ja 12min saime esimesel katsel õige tulemuse. Rulli lõppedes oli tuju suht kõrgel sest kohe meie selja taga liikus Salomon team. Mõistagi oli neil mingi jama olnud aga hea oli ikka liikuda tugevate ees, lühikeseks jäi küll see rõõm.
Järgnes etapp nimega Coastaleering. Võõramaine sõna võiks eestikeeli tähendada vesiaeroobikat vms. Igatahes oli tegu vees sumamisega mille vahele sai korra pangast üles ja alla käia. Ega see polegi nii lihtne, jooksusamme seal ei näinud. Aga ilmselt oli seda kõrvalt lõbus vaadata sest fotograafe oli end kividele sättinud päris mitu.
Keskusest sai alguse mingit sorti rattaralli. Kui rattas on meil vahest vähegi õnnestunud positsiooni parandada siis seekord saime jälle tünga, punkti 12 liikudes. Võtsime otse üle raba aga liikumiskiirus jättis siiski soovida. Rattaralli noolekesed ei andnud seekord erilist pointi, sest teada oli, et jõuda tuleb Harku järve äärde kanuu vahetusalasse.
Kanuu oli ses mõttes isegi põnev, et punktid ei olnud kaugele näha ja tegelikult liiguti ikka masse jälgides suht valedesse kaldasoppidesse. Üritasime natuke ise kavaldada ja punktiga 17 isegi natuke õnnestus. Viimased 2 punkti andsid aimu, mis jalgsietapil ees ootab, muda ja s....!
Edasine rattaralli oli juba vähe põnevam kuid see mäe otsas olev punkt jäi natuke selgusetuks, lihtsalt seal oli nii palju rahvast, et oli ilmselge et punkt seal on. Legendi järgi väheusutav.
Vahetusalas oli vaimuvaene lisaülesanne kivitassimise näol. Avastasime uue tehnika käe vahetuseks kolmekesi kivi kandes, selleks on roteerumine ümber kivi, automaatsel teine käsi koormatud, ei mingit kivi maha panekut. Väga hariv.
Esimese jalgsietapi punktiga (25) üritasime jälle masse üle kavaldada aga eelkõige kavaldasime ikka iseennast. Tegelikult oli plaan hea, lähenesime vasakult läbi karjääri, kuid keegi härra oli seal jalutamas kahe vasikamõõtu peniga ja teps mitte rihma otsas. Olukord ajas orienteerumismeeled segi ja punktist panime esimese hooga mööda. Järgmine põnevam oli punkt tunnelis. Lamp lisavarustusena oli ilmselgelt vajalik. See aga ei aidanud meil jõuda teadmiseni, et tunnelil on 2 väljapääsu. Punktist tulime sama teed tagasi. See jälle ei meeldinud kohtunikele kes olid igale poole ette tõmmanud lindikesi, justkui ei tohikski järgmisele lisaülesandele minna. Lõpuks läksime ikka lindi alt. Lisaülesande nimeks oli köieülesanne. Kui asja sisusse süveneda siis pidigi end köie abil haaratsiga üles tirima. Ise oleks justkui tahtnud ka käsi appi võtta... aga meil oli kodus kokku lepitud, et viimane siseronimine jääb minu kanda, selleks jalatsidki kotti pandud, siis astangu seina sai Aivo omale. Ja köiega sai ta hästi hakkama. Järgmist emotsiooni pakkus punkt 33 kus mõtted liikusid igasugu Ameerika filmidele kus tegevus käib kuskil Florida swampis või Everglades'is. Lõpuks oli juba üsna üllatav, et alligaatorit kuskilt välja ei tulnudki. Veel mõni punkt edasi ja hakkasid meenuma filmid Vietnami sõjast, nii piinav ja lõputu tundus see kahlamine ja mehed olid kõik vait ja tõsiste nägudega. Päris hea meel oli kui see jamps läbi sai.
Viimane rattaetapp ei pakkunud jällegi miskit emotsiooni peale selle, et minul tuli hammastaga kinni hoida ja üritada lihtsalt lõpuni vastu pidada. Väsimus oli sel korral peal ikka tugevalt ja lõpus tekkis hetkeks kahtlus kas oli ikka õige otsus minna viimast ronimisüleannet tegema. Jalanõusid vahetades kiskusid jalad krampi ja tunne ei olnud üldse hea. Ronimine läks siiski edukalt ja seinale pandud märgistus sai hüppega purustatud. Ilmselt tegi see üleasnde järgmistelte keerulisemaks.
Koht sai kokku pärast trahve ja trahvide tühistamisi 33. Kehvim tulemus sel aastal. Aga kui asjasse süveneda siis selline see tase ju A-rajal ongi. Pärast foorumi lugemist ja lugematuid vingumisi etappide tasakaalu teemal olid korraldajad nüüd asjale eriti huvitavalt lähenenud, piltlikult öeldes olidki kõik etapid võrdsed, distantsilt. Ca 15 km oli nii rulluisku, jooksmist kui jalgratast. Kanuud oligi kuidagi vähevõitu. Ise eelistaks siiski enam vähem ajalist võrdsust. Lisaülseannetega võis küll rahule jääda, kogu võistlusest võikski need anda mingi arvestatava osa nagu sel korral oli. Nüüd on nähtud küll kõike ja korraldajatel on raske millegagi üllatada. Tarvitseb aga pilk visata b-raja kaardile ja siis on selge, et seiklust jagub a-rajal piisavalt ja tuleb rahul olla pakutavaga. Esialgse plaani kohasel tahaks ikka järgmine aasta ka platsis olla. Loodame, et nii palju jooksma ei pea.
Teekond nähtaval siin
Tervitused kõigile kolleegidele/konkurentidele ja kohtumiseni kuskil metsas.
